Koroonakriis ja Rootsi ratsionaalsus

Paljud ratsionaalsed inimesed imetlevad praegu Rootsit. Samal ajal kui kogu ülejäänud läänemaailm sulgeb piire ja paneb end karantiini, töötab kodust ja lapsed on distantsõppes, elab Rootsi vanaviisi edasi, just nagu kriisi ei olekski. Või kui arvab, et ongi kriis, «siis sellises kriisis ma elada tahaksingi». Firmad töötavad nagu muiste. Lapsed käivad koolis ja lasteaias. Vabal ajal patseerivad inimesed parkides ja mööda kergliiklusteid muus maailmas kohustuslikku kahemeetrilist sotsiaalset distantsi hoidmata.

Rootsi ja Taani jõudis haigus umbes ühel ajal ja levis umbes ühesuguse kiirusega. Siis aga läksid kahe riigi teed lahku. Taanlased läksid piirangute ja rootslased vabaduse teed. Nüüd on Taanis aktiivsete haigusjuhtude arv languses, ka päevane paranemiste arv on suurem kui uute haigestumiste aev, aga Rootsis kasvab haigestumus ja surmade arv ikka veel eksponentsiaalselt.

Rootslased on kindlasti ratsionaalne rahvas. Ratsionaalne vasakpoolne seab üldise hüvangu alati kõrgemale üksikisiku heaolust ja vaatab hetkest kaugemale. Kas tasub säilitada mõned inimelud ebademokraatlike piirangute hinnaga? Ja mida see majandusele tähendab? Mõelgem suurele pildile. Põeme selle haiguse parem kiiresti läbi ja püüame ellu jääda ja saavutada immuunsuse. Aga kui ellu ei jää ja immuunsust ei tule, siis sureme ära ja oleme teistpidi murest priid. Sest need, kes elavad edasi, elavad teadmises, et nad ei vääratanud demokraatia teel. Ning mis peamine: nad säilitasid Rootsi majanduse.

See on nende rootslaste ratsionaalsus, kelle kohta Briti kõrgkiht ütleb 'riff-raff'. Aga Rootsi kõrgkihi ratsionaalsus võib olla teine; Rootsi kõrgkiht võib mõtelda, et et Rootsi on unelmate riik, kuhu pürgivad paljud, ja kõrgkihi unelm on Rootsi unelma säilitamine. Selleks ei tohi kannatada Rootsi firmad. Kui kriisis räsitud maade firmad saavad olema odavmüügis, võib see anda Rootsi firmadele samasuguse uue hingamise, nagu oli omal ajal Ida-Euroopa firmade odavmüük läände, kui Rootsi valitsus andis firmadele raha Ida-Euroopa kokkuostuks. Kui Rootsi säilitab oma kuvandi, siis pole sellest midagi, kui jääb vähemaks neid, kelle kohta öeldakse 'riff-raff'. Uue 'riff-raffi' saab alati. Kui säilib Rootsi unelm, säilib sinna ka tung, ja seda kogu kriisist räsitud maailmast.

Kui mina oleksin olnud Donalt Trump, kui koroonaviirus lahti pääses

Kui mina oleksin olnud Donald Trump ajal, kui koroonakriis lahti pääses, siis ma oleksin helistanud kohe Hiina presidendile ja küsinud, kas talle ei tundu, et see pähkel on isegi Hiinale üksi katki hammustamiseks liiga suur. Äkki prooviks koos? Kaks suurt ja võimsat riiki koos on suuremad ja võimsamad kui kaks ja eraldi. Äkki prooviks koos? Kui Hiinale ei sobi, et maailm koostööst kuuleb, siis me sellest ei räägi. See teema on praegu liiga tähtis selleks, et me isiklikke plusspunkte koguksime. Peame mõtlema kogu maailmale. Kui tegutseme kohe, siis võime päästa miljonid inimelud, aga kui venitame ja haiglast uhkust taga ajame, siis kaotame need.

Ma kordan, oleksin ma öelnud Donald Trumpi asemel, kui see kommunistliku partei juhile ei sobi, et maailm sellest koostööst kuuleb, sest kommunistliku partei juhile kõlab abipalve nagu ülestunnistus, et riigis on midagi, mis pole kontrolli all, siis ärme sellest räägi. Jätame enda teada. Aga jagagem informatsiooni. Laskem teadlastel suhelda. Saatke näidised USA-sse ning võib-olla ka Euroopasse ja Iisraeli, kus on potentsiaal sellele viirusele vaktsiini leidmiseks. Olukord on liiga kriitiline, et selles isiklikke plusspunkte koguda. Olgem riigimehed, aga mitte poliitikud. 

Ja siis teine, pisut hilisem soovitus, mille teeksin praegu. Annaksin nõu minna Wuhani kalaturule ja likvideerida nahkhiirte ja soomusloomadega kauplemine, mis on seal jälle tuurid sisse saanud. Nad arvavad, et see pole enam ohtlik, sest koroonaviirus on nüüd lääne probleem. Aga nahkhiirtes ja soomusloomades elab see edasi. Nendes loomades elab uskumatult palju viiruseid, mis nendele endale häda ei tee, küll aga teistele loomadele, kui vaid nende organismi satuvad. Seepärast, kuni jätkub kauplemine Wuhani kalaturul, püsib oht, et Hiina (ja koos temaga kogu maailm) võib teisele COVID-19 ringile minna.

Kole sõna Taiwan ehk Luukered WHO riidekapis

Ma lugesin eile uudist, et WHO kõneisik kaotas pressikonverentsil kõnevõime, kui kuulis Taiwani nime. See oli naljakas. Ega selle saareriigi nimi nüüd nii kole ka ei ole!

Aga tuleb välja, et WHO-l oli vähemasti üks luukere kapis, kui mitte kümneid või sadu tuhandeid luukeresid. Need on nimelt koroonaviiruse ohvrite luukered, mis oleksid võinud olemata olla, kui WHO oleks võtnud kuulda Taiwani hoiatust. Sest Taiwan teatas WHO-le juba 20. detsembril 2019, et mandri-Hiinas Hubei provintsis on lahti midagi uut ja kõhedat, üks uus haigus, ja kõigi tunnuste järgi levib see inimeselt inimesele. Hiina eitas seda kategooriliselt ja maailm kuulis tõde alles kuu aega hiljem, jaanuari lõpus, kui Hiina arst Li Wenliang haigestudes mõistis, et saladuslik tõbi, mille ohvreid ta ravib, levib inimeselt inimesele hoolimata sellest, et tema valitsus kinnitab vastupidist.

WHO vaikis, kuigi võib-olla oletas. Vaikis 30. jaanuarini, kui Li võttis kokku oma kodanikujulguse ja postitas oma mõtte sotsiaalmeediasse. Kuu ja kümme päeva pärast Taiwani hoiatust. Li'le tulid kohe külla politseinikud. See visiit oli kommunistliku riigi salapolitsei parimate traditsioonide vaimus. Kõigest nädal aega hiljem, 7. veebruaril 2020, ta suri. 

Kas me üldse kujutame ette, mis oleks juhtunud, kui poleks olnud seda vaprat meest ja maailm oleks teadnud Covid-19 ainult nii palju nagu Hiina seda tahtis? Kui alles Itaalia arstid, kes ravisid kummalist kopsuhaigust, oleksid järsku avastanud, et see SARS-i sugulastõbi levib inimeselt inimesele?

Muidugi oleksid teadjad võinud üht-teist arvata ka varem. Muide, Donald Trump teadiski. Ta sai CIA-lt uue haiguse kohta piisavalt palju informatsiooni juba detsembris, ja seda ilmselt Taiwani luure kaudu.

Kuid nagu Hiina riik, nii eelistas ka Donald Trump vaikida. Võib-olla õnnestub pandeemia olematuks mõelda? Internet on täis hea mõtte gurusid, kes teavad, et mõtle õigesti, loo endale vaimne immuunsus, ja sind ei taba ükski haigus.

Aga läks, nagu läks, ja muidugi oli WHO kõneisikul põhjust karta oma pükste puhtuse pärast, kui ajakirjanik temalt intervjuu käigus Taiwani nime mainis – aga mitte hirmust mandri-Hiina, vaid väga, väga ebameeldivate küsimuste kartuses.

Et kas poliitkorrektsus ja hirm Hiina ees on ikka väärt üleilmset pandeemiaga riskimist.

Tema õnneks seda küsimust ei tulnud.

Kollase mehe koorem

Aeg on kasutusele võtta mõiste «kollase mehe koorem».

Ei eurooplased ega ameeriklased ole ilmselt võimelised vastutustundlikult käituma.

Meie «Sportland» korraldab eriolukorras väljamüügi.

Rootsi korraldab üleriigilise «Sportlandi» väljamüügi ja laseb riigiasjadel ohjad käest, kuni riigivanker jõuab punkti, kus kutsar ei saa enam usaldada oma koroonahaiget hobust, vaid peab siiski võtma ohjad enda kätte.

Ka USA ja Ühendkuningriik tahtsid teha üleriigilist «Sportlandi», kuni Oxfordi lugupeetud teadlaste analüüs tõi neil mõistuse paigast, kus olid ka Tartu «Sportlandis» ostlejate ajud, tagasi inimesele paslikumasse paika.

Nüüd on New York uus Wuhan, kus puudub Wuhani linnavalitsus.

Ning USA ja UK on uued Hiinad, kus puudub Hiina valitsus.

Ja nüüd jõuamegi kollase mehe koorma juurde.

Kollane mees on näidanud, et tal on vastutustunnet ja otsustavust. Kui nüüd juhtub, et kõik USA ja Euroopa valitsused on korraga EMO-s, siis peab kollane mees võtma oma risti ja hakkama valgeid, pruune ja musti mehi juhtima, et maailm kujukeks kõigest postkoroonalikuks, aga mitte postapokalüptiliseks anarhiaks.

Paanikaks pole ikka veel põhjust ehk Ettepanek järgmise pandeemia ajaks

Need, kes kuidagi ei suutnud oma reisikihu maha suruda, on jätnud Eesti ilma suurest võimalusest, millest rääkisid Marek Strandberg ja Katrin Idla ERR kodulehel. «Püsi kodus! Ära topi oma nina sinna, kus käivad koos paljureisivad inimesed kogu maailmast!» peaks olema kõigi katkuaegade juhtlause. Nüüd on õrn võimalus, et praegu reisil olijad, keda järjest tabab üllatus, et oih, kes oleks võinud arvata, et meie suletud maailmas nakkus ka siia jõuab, koju jõudes karantiini peavad.

Aga siin on probleem. Meie edukad, kes on harjunud reisima, on tavaliselt ka pangaorjad ega saa endale kergekäeliselt lubada kahte nädalat töölt puudumist, kui seda just ei soosi tööandja, kes neile selle aja eest palka maksab. Näiteks avalik sektor võiks seda küll teha. Nende palgaraha tuleb eelarvest. Erasektoris on raskem, seal ei ole muud palgaraha kui see, mida firma teenib.
Ja siin on ettepanek järgmisteks pandeemiateks (ei need tulemata jää!): KARANTIINIFOND erasektori toetuseks, kust makstakse nendele hüvitist karantiini ajal kodus istumise eest epideemia algusfaasis, kui on lootust kahtlasi ja kontaktseid isikuid jälgides nakkust ohjeldada.

Sest Strandbergil ja Idlal on õigus: igal nädalal, mille võrra suudetakse massilist haigestumist edasi lükata, on kulla hind. Kui ka ei leiutata vaktsiini või ei avastata juhuslikult, et haiguse võitmiseks piisab mõne kõigil kodus oleva ravimi ootamatu kombinatsiooni sissevõtmisest, siis on ülirasketel haigustel (eriti kui nende levikut tõkestatakse) kombeks muteeruda leebemaks. Hiinas ongi juba tekkinud COVID-19 leebem vorm, millesse nakatumiste arv ületab juba seal taanduva, nn karmi viiruse näitajad.

Mees, kes teadis ussisõnu

Mida kauem inimene elab, mida rohkem raamatuid ta loeb, seda harvemini satub ta teosele, miile üle pikemalt mõtlema jääb. Andrus Kiviräha romaan «Mees, kes teadis ussisõnu» oli üle pika aja just selline raamat. See pani mõtlema, kuidas võib üks hullumeelselt naljakas raamat olla korraga nii kurb.

Metsas elab rahvas, ja hästi elab. Nad tunnevad ussisõnu. Kui kõht läheb tühjaks, lausuvad nad sõnad, mis kutsuvad veristamiseks kohale põdra või metskitse. Kui on vaja sõpra, kellega juttu puhuda, kutsuvad nad nendesamade sõnade abil kohale ussi ja sisistavad temaga juttu. Ussid ongi inimeste ainsad täisväärtuslikud kaaslased seal metsas. Kõik ülejäänud on ühel või teisel viisil alamad. Hunte peetakse maitsva piima pärast. Ussisõnad pakuvad kaitset ka vaenlaste eest. Kui maad ründab raudmeeste võitmatu vägi, peavad kümme tuhat meest üheskoos ussisõnu lausuma. Siis ärkab oma igavesest unest Põhja Konn, suur tiivuline sisalik, tõuseb taeva alla lendu ja ründab sealt vaenlasi, kellel jätkus häbematust rünnata rahvast, kes teab ussisõnu. Inimmeeste ainus tõeline mure on suured ja karvased karud. Need on maiad inimnaiste järele, kes neid suuruse ja kohmakuse pärast vastupandamatuks peavad. Ja naine, kes on karu soojas ja karvases kaisus käinud, ei unusta seda kunagi.

Nüüd on see minevik. Metsarahvast on haaranud kummaline hullus. Neile ei piisa enam sellest, et, kui kõht tühi, lausuda mõni karmim ussisõna, et kits või põder metast kohale tuleks ja oma kaela ette käänaks, et inimene teda endale muretult toiduks veristada võiks. Nüüd tahavad inimesed elada nagu «kõik inimesed». Nüüd tahavad ka nemad leiba süüa. Leiba, mille saamiseks peab palehigis maad harima, kündma ja külvama ja vilja lõikama ja peksma ja jahvatama ja küpsetama. Ja kogu selle suure vaeva tulemus näeb välja nagu kuivanud põdrasita kamakas ja maitseb nagu turvas. Aga see-eest, milliste vaimustavate tööriistadega seda tehakse! Kui ilusad on adrad ja sirbid, kui kaunid ja käepärased on rehad ja käsikivid! Kõiki neid uusi ja ilusaid asju tahab metsarahvas ka endale, sest muidu pole ta nagu «kõik inimesed». «Kõik inimesed» ei saa ometi eksida. Neid on selleks liiga palju. Ja mis mõtet on vastu hakata, kui võib alla anda? Eriti kui allaand võimaldab saada samasuguseks nagu teised? Ainult üksikud on veel metsa jäänud. Viimaks taipavad needki, et nad peavad küll pururumalad olema, kui eelistavad vanade aegade muretut elu uue aja vaevale ja lõputule tööle, ja lähevad viimaks üksteise järel ära külla.

Küla on uue elu sümbol, küla oma töö ja palehigiga, millega nuhtles inimest nende esiisa sõnakuulmatuse pärast üks uus jumal, kelle pealepandud karistust nüüd endine metsarahvas rõõmuga kanda võtab, et olla nagu «kõik inimesed». Seda kõike kirjeldab Kivirähk nukra irooniaga, mis meenutab Mihkel Mutti, aga ei meenuta ka. Sest Mutis oli salajast imetlust selle vastu, mille üle ta ironiseeris, aga ta ei tundnud kellelegi kaasa. Kivirähas seda ei ole seda imetlust, ja tema tunneb kaasa. Kivirähas on traagilist ülevust, Vana-Kreeka tragöödiate fatalismi. Lõpp läheneb, ja kangelane sammub talle vastu. Vahel püsti-, vahel noruspäi. Kuid ta jääb endaks. Kõik jäävad endaks. Isegi need, kes muutuvad ja murduvad, jäävad endaks. Nad pididki murduma, sest nende kehad olid kõlud ja nende pead olid kõlupead. Kust tuul, sealt meel; kust vesi, sealt vaated. Ainult Leemet ei unusta ussisõnu ega lahku kangekaelselt metsast.

Mõtlen, kui palju on Kivirähas eneses Leemetit – meest, kes teadis ussisõnu. Äkki päris palju? Äkki teab ta neid isegi? Võib-olla mõnelt sõbralikult rästikult ta seda lugu kuuliski? Kõndis perega Kadrioru pargis ja näiliselt vilistas viisikest. Või mis vilistas – susistas nagu poisike, kes pole veel õieti vilistama õppinud, susistab ja itsitab naerda, nagu oleks see hästi naljakas. Naine kõnnib kõrval ja pööritab silmi. Temal on piinlik. Tema ei saa aru, miks Kivirähk seda teeb, kui see teda ennastki naerma ajab.

Hea küll, mõtleb naine. Saan aru. Paneb vist peas oma uut raamatut kokku.

Aga seitse sammu tagapool kirjanikupaari kõndis endine valvas külaelanik ja patsutas pihku malakat. Ta pidas silma peal rasvasel rästikul, kes külaelaniku poolt hellalt armastatud kirjaniku kõrval roomas. Ning ainult teadmine, et maailm on jällegi muutunud, õiged inimesed külast linna kolinud, ja linnarahvas ei pea enam ussi tapmist linnapargis heateoks, vaid väärteoks, hoidis teda tagasi oma malakaga ussi selgroogu murdmast.

Ning tore on, et ta seda ei teinud. Sest nüüd on ka külaelanikul raamat mehest, kes teadis ussisõnu. Raamat, mis on hullumeelselt naljakas ja korraga nii kurb.

Gallia ja Britannia tee

Kes kümme aastat tagasi täiskasvanu oli, see mäletab kindlasti, kuidas selle kriisi tulles, milles tollane peaminister elada tahtiski, seoti järsku rahva keskmisest palgast lahti riigikogu ja valitsuse palk. Kuni rahva palk oli jõudsasti kasvanud, oli seda kasvu toodud õigustuseks ka riigikogu ja valitsuse palga tõusule. Aga niipea kui rahva palk ähvardas seisma või koguni langema hakata, kadus järsku ka põhiseaduslik alus riigikogu ja valitsuse palga sidumiseks rahva keskmise palgaga, ja seesugune põhjendamatu ühendus kaotati nii kiiresti, nagu seadus seda lubas.
Varjamatu ahnus on alati naeruväärne ja rumal. Lugu oli seda kurvem, et parlament ja valitsus jätsid kasutamata lihtsa võimaluse olla solidaarne rahvaga, ja seda mitte ainult headel aegadel hüvesid jagades, vaid ka raskel ajal koos rahvaga raskusi taludes. Rahvas ei saa endale ise palganumbrit kirjutada. Riigikogu aga saab.

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et vanasti elas kaks keldi rahvast, üks Gallias, teine Briti saartel. Gallia vallutamiseks pidas Caesar pikka ja verist sõda, aga britid võitis ta oma poolele õhtul lõkke ääres juttu puhudes. Rääkides Rooma riigi vägevusest ja elukorralduse tarkusest. («Teil pole linnas musta vett kuhugile panna? Selleks on torud, mis maa sisse pannakse. Inimesed kakavad, kuhu juhtub, ja vahel otse tänavale, nii et pimedas võid sisse astuda? No selleks ehitatakse linna käimlad, kus vesi kaka minema viib! Välismaa vein on kallis? Aga me õpetame teid viinamarju kasvatama ja veini kääritama! See läheb muidugi natukene maksma, aga päris tasuta ei saa loll templiski kere peale.») Pärast seda ei öelnud ta, et vaata mind, kui kõva mees ma olen, vaid: «Kartke kavalaid britte!» Tark mees teadis, kui erilised on barbarid, keda võis võita kõigest targa sõnaga.

See brittide tarkus või kavalus lõi välja hiljemgi. Kui 17. sajandil Prantsuse ühiskonna vastuolud taevani karjusid, nii et ehmatasid ära ära riigis ringi sõitnud inglise härrasmehed, siis Prantsuse aristokraatia purjetas oma kurdis ja pimedas arrogantsis revolutsioonilise kaotusesadamasse. Inglismaal jätkust mõttenõtkust revolutsioneerumise asemel evolutsioneeruda ja riigist tõusis maailmariik, kuna Prantsusmaal kulus veel sada aastat ja mitu revolutsiooni, enne kui see riigi toimima sai ning tasakesi Inglismaa kannul maailmariigiks tõusti. Ometi olid mõlemad rahvad saanud loteriivõidu Rooma impeeriumi kuulumise kaudu, mille puudumine Saksamaale sajandeid ja kaks kaotatud sõda maksma läksid.

Meie pole ilmselt nii targad kui inglased. Me pole ka nii tulised nagu prantslased. 1905. aasta vägivald oli pigem reegel kui erand, ja «välismaa mood», tol korral Venemaalt sisse toodud, aga mitte nagu praegune võitlus sotsiaalse õigusluse eest, mis tuli lääne poolt. Eks siis meie «ülakihid» üritavad «alakihtide» temperamenditust ära kasutada.