Need, kes kuidagi ei suutnud oma reisikihu maha suruda, on jätnud Eesti ilma suurest võimalusest, millest rääkisid Marek Strandberg ja Katrin Idla ERR kodulehel. «Püsi kodus! Ära topi oma nina sinna, kus käivad koos paljureisivad inimesed kogu maailmast!» peaks olema kõigi katkuaegade juhtlause. Nüüd on õrn võimalus, et praegu reisil olijad, keda järjest tabab üllatus, et oih, kes oleks võinud arvata, et meie suletud maailmas nakkus ka siia jõuab, koju jõudes karantiini peavad.
Aga siin on probleem. Meie edukad, kes on harjunud reisima, on tavaliselt ka pangaorjad ega saa endale kergekäeliselt lubada kahte nädalat töölt puudumist, kui seda just ei soosi tööandja, kes neile selle aja eest palka maksab. Näiteks avalik sektor võiks seda küll teha. Nende palgaraha tuleb eelarvest. Erasektoris on raskem, seal ei ole muud palgaraha kui see, mida firma teenib.
Ja siin on ettepanek järgmisteks pandeemiateks (ei need tulemata jää!): KARANTIINIFOND erasektori toetuseks, kust makstakse nendele hüvitist karantiini ajal kodus istumise eest epideemia algusfaasis, kui on lootust kahtlasi ja kontaktseid isikuid jälgides nakkust ohjeldada.
Sest Strandbergil ja Idlal on õigus: igal nädalal, mille võrra suudetakse massilist haigestumist edasi lükata, on kulla hind. Kui ka ei leiutata vaktsiini või ei avastata juhuslikult, et haiguse võitmiseks piisab mõne kõigil kodus oleva ravimi ootamatu kombinatsiooni sissevõtmisest, siis on ülirasketel haigustel (eriti kui nende levikut tõkestatakse) kombeks muteeruda leebemaks. Hiinas ongi juba tekkinud COVID-19 leebem vorm, millesse nakatumiste arv ületab juba seal taanduva, nn karmi viiruse näitajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar