Rootsi ja Taani jõudis haigus umbes ühel ajal ja levis umbes ühesuguse kiirusega. Siis aga läksid kahe riigi teed lahku. Taanlased läksid piirangute ja rootslased vabaduse teed. Nüüd on Taanis aktiivsete haigusjuhtude arv languses, ka päevane paranemiste arv on suurem kui uute haigestumiste aev, aga Rootsis kasvab haigestumus ja surmade arv ikka veel eksponentsiaalselt.
Rootslased on kindlasti ratsionaalne rahvas. Ratsionaalne vasakpoolne seab üldise hüvangu alati kõrgemale üksikisiku heaolust ja vaatab hetkest kaugemale. Kas tasub säilitada mõned inimelud ebademokraatlike piirangute hinnaga? Ja mida see majandusele tähendab? Mõelgem suurele pildile. Põeme selle haiguse parem kiiresti läbi ja püüame ellu jääda ja saavutada immuunsuse. Aga kui ellu ei jää ja immuunsust ei tule, siis sureme ära ja oleme teistpidi murest priid. Sest need, kes elavad edasi, elavad teadmises, et nad ei vääratanud demokraatia teel. Ning mis peamine: nad säilitasid Rootsi majanduse.
See on nende rootslaste ratsionaalsus, kelle kohta Briti kõrgkiht ütleb 'riff-raff'. Aga Rootsi kõrgkihi ratsionaalsus võib olla teine; Rootsi kõrgkiht võib mõtelda, et et Rootsi on unelmate riik, kuhu pürgivad paljud, ja kõrgkihi unelm on Rootsi unelma säilitamine. Selleks ei tohi kannatada Rootsi firmad. Kui kriisis räsitud maade firmad saavad olema odavmüügis, võib see anda Rootsi firmadele samasuguse uue hingamise, nagu oli omal ajal Ida-Euroopa firmade odavmüük läände, kui Rootsi valitsus andis firmadele raha Ida-Euroopa kokkuostuks. Kui Rootsi säilitab oma kuvandi, siis pole sellest midagi, kui jääb vähemaks neid, kelle kohta öeldakse 'riff-raff'. Uue 'riff-raffi' saab alati. Kui säilib Rootsi unelm, säilib sinna ka tung, ja seda kogu kriisist räsitud maailmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar