Koroonakriis ja Rootsi ratsionaalsus

Paljud ratsionaalsed inimesed imetlevad praegu Rootsit. Samal ajal kui kogu ülejäänud läänemaailm sulgeb piire ja paneb end karantiini, töötab kodust ja lapsed on distantsõppes, elab Rootsi vanaviisi edasi, just nagu kriisi ei olekski. Või kui arvab, et ongi kriis, «siis sellises kriisis ma elada tahaksingi». Firmad töötavad nagu muiste. Lapsed käivad koolis ja lasteaias. Vabal ajal patseerivad inimesed parkides ja mööda kergliiklusteid muus maailmas kohustuslikku kahemeetrilist sotsiaalset distantsi hoidmata.

Rootsi ja Taani jõudis haigus umbes ühel ajal ja levis umbes ühesuguse kiirusega. Siis aga läksid kahe riigi teed lahku. Taanlased läksid piirangute ja rootslased vabaduse teed. Nüüd on Taanis aktiivsete haigusjuhtude arv languses, ka päevane paranemiste arv on suurem kui uute haigestumiste aev, aga Rootsis kasvab haigestumus ja surmade arv ikka veel eksponentsiaalselt.

Rootslased on kindlasti ratsionaalne rahvas. Ratsionaalne vasakpoolne seab üldise hüvangu alati kõrgemale üksikisiku heaolust ja vaatab hetkest kaugemale. Kas tasub säilitada mõned inimelud ebademokraatlike piirangute hinnaga? Ja mida see majandusele tähendab? Mõelgem suurele pildile. Põeme selle haiguse parem kiiresti läbi ja püüame ellu jääda ja saavutada immuunsuse. Aga kui ellu ei jää ja immuunsust ei tule, siis sureme ära ja oleme teistpidi murest priid. Sest need, kes elavad edasi, elavad teadmises, et nad ei vääratanud demokraatia teel. Ning mis peamine: nad säilitasid Rootsi majanduse.

See on nende rootslaste ratsionaalsus, kelle kohta Briti kõrgkiht ütleb 'riff-raff'. Aga Rootsi kõrgkihi ratsionaalsus võib olla teine; Rootsi kõrgkiht võib mõtelda, et et Rootsi on unelmate riik, kuhu pürgivad paljud, ja kõrgkihi unelm on Rootsi unelma säilitamine. Selleks ei tohi kannatada Rootsi firmad. Kui kriisis räsitud maade firmad saavad olema odavmüügis, võib see anda Rootsi firmadele samasuguse uue hingamise, nagu oli omal ajal Ida-Euroopa firmade odavmüük läände, kui Rootsi valitsus andis firmadele raha Ida-Euroopa kokkuostuks. Kui Rootsi säilitab oma kuvandi, siis pole sellest midagi, kui jääb vähemaks neid, kelle kohta öeldakse 'riff-raff'. Uue 'riff-raffi' saab alati. Kui säilib Rootsi unelm, säilib sinna ka tung, ja seda kogu kriisist räsitud maailmast.

Kui mina oleksin olnud Donalt Trump, kui koroonaviirus lahti pääses

Kui mina oleksin olnud Donald Trump ajal, kui koroonakriis lahti pääses, siis ma oleksin helistanud kohe Hiina presidendile ja küsinud, kas talle ei tundu, et see pähkel on isegi Hiinale üksi katki hammustamiseks liiga suur. Äkki prooviks koos? Kaks suurt ja võimsat riiki koos on suuremad ja võimsamad kui kaks ja eraldi. Äkki prooviks koos? Kui Hiinale ei sobi, et maailm koostööst kuuleb, siis me sellest ei räägi. See teema on praegu liiga tähtis selleks, et me isiklikke plusspunkte koguksime. Peame mõtlema kogu maailmale. Kui tegutseme kohe, siis võime päästa miljonid inimelud, aga kui venitame ja haiglast uhkust taga ajame, siis kaotame need.

Ma kordan, oleksin ma öelnud Donald Trumpi asemel, kui see kommunistliku partei juhile ei sobi, et maailm sellest koostööst kuuleb, sest kommunistliku partei juhile kõlab abipalve nagu ülestunnistus, et riigis on midagi, mis pole kontrolli all, siis ärme sellest räägi. Jätame enda teada. Aga jagagem informatsiooni. Laskem teadlastel suhelda. Saatke näidised USA-sse ning võib-olla ka Euroopasse ja Iisraeli, kus on potentsiaal sellele viirusele vaktsiini leidmiseks. Olukord on liiga kriitiline, et selles isiklikke plusspunkte koguda. Olgem riigimehed, aga mitte poliitikud. 

Ja siis teine, pisut hilisem soovitus, mille teeksin praegu. Annaksin nõu minna Wuhani kalaturule ja likvideerida nahkhiirte ja soomusloomadega kauplemine, mis on seal jälle tuurid sisse saanud. Nad arvavad, et see pole enam ohtlik, sest koroonaviirus on nüüd lääne probleem. Aga nahkhiirtes ja soomusloomades elab see edasi. Nendes loomades elab uskumatult palju viiruseid, mis nendele endale häda ei tee, küll aga teistele loomadele, kui vaid nende organismi satuvad. Seepärast, kuni jätkub kauplemine Wuhani kalaturul, püsib oht, et Hiina (ja koos temaga kogu maailm) võib teisele COVID-19 ringile minna.

Kole sõna Taiwan ehk Luukered WHO riidekapis

Ma lugesin eile uudist, et WHO kõneisik kaotas pressikonverentsil kõnevõime, kui kuulis Taiwani nime. See oli naljakas. Ega selle saareriigi nimi nüüd nii kole ka ei ole!

Aga tuleb välja, et WHO-l oli vähemasti üks luukere kapis, kui mitte kümneid või sadu tuhandeid luukeresid. Need on nimelt koroonaviiruse ohvrite luukered, mis oleksid võinud olemata olla, kui WHO oleks võtnud kuulda Taiwani hoiatust. Sest Taiwan teatas WHO-le juba 20. detsembril 2019, et mandri-Hiinas Hubei provintsis on lahti midagi uut ja kõhedat, üks uus haigus, ja kõigi tunnuste järgi levib see inimeselt inimesele. Hiina eitas seda kategooriliselt ja maailm kuulis tõde alles kuu aega hiljem, jaanuari lõpus, kui Hiina arst Li Wenliang haigestudes mõistis, et saladuslik tõbi, mille ohvreid ta ravib, levib inimeselt inimesele hoolimata sellest, et tema valitsus kinnitab vastupidist.

WHO vaikis, kuigi võib-olla oletas. Vaikis 30. jaanuarini, kui Li võttis kokku oma kodanikujulguse ja postitas oma mõtte sotsiaalmeediasse. Kuu ja kümme päeva pärast Taiwani hoiatust. Li'le tulid kohe külla politseinikud. See visiit oli kommunistliku riigi salapolitsei parimate traditsioonide vaimus. Kõigest nädal aega hiljem, 7. veebruaril 2020, ta suri. 

Kas me üldse kujutame ette, mis oleks juhtunud, kui poleks olnud seda vaprat meest ja maailm oleks teadnud Covid-19 ainult nii palju nagu Hiina seda tahtis? Kui alles Itaalia arstid, kes ravisid kummalist kopsuhaigust, oleksid järsku avastanud, et see SARS-i sugulastõbi levib inimeselt inimesele?

Muidugi oleksid teadjad võinud üht-teist arvata ka varem. Muide, Donald Trump teadiski. Ta sai CIA-lt uue haiguse kohta piisavalt palju informatsiooni juba detsembris, ja seda ilmselt Taiwani luure kaudu.

Kuid nagu Hiina riik, nii eelistas ka Donald Trump vaikida. Võib-olla õnnestub pandeemia olematuks mõelda? Internet on täis hea mõtte gurusid, kes teavad, et mõtle õigesti, loo endale vaimne immuunsus, ja sind ei taba ükski haigus.

Aga läks, nagu läks, ja muidugi oli WHO kõneisikul põhjust karta oma pükste puhtuse pärast, kui ajakirjanik temalt intervjuu käigus Taiwani nime mainis – aga mitte hirmust mandri-Hiina, vaid väga, väga ebameeldivate küsimuste kartuses.

Et kas poliitkorrektsus ja hirm Hiina ees on ikka väärt üleilmset pandeemiaga riskimist.

Tema õnneks seda küsimust ei tulnud.

Kollase mehe koorem

Aeg on kasutusele võtta mõiste «kollase mehe koorem».

Ei eurooplased ega ameeriklased ole ilmselt võimelised vastutustundlikult käituma.

Meie «Sportland» korraldab eriolukorras väljamüügi.

Rootsi korraldab üleriigilise «Sportlandi» väljamüügi ja laseb riigiasjadel ohjad käest, kuni riigivanker jõuab punkti, kus kutsar ei saa enam usaldada oma koroonahaiget hobust, vaid peab siiski võtma ohjad enda kätte.

Ka USA ja Ühendkuningriik tahtsid teha üleriigilist «Sportlandi», kuni Oxfordi lugupeetud teadlaste analüüs tõi neil mõistuse paigast, kus olid ka Tartu «Sportlandis» ostlejate ajud, tagasi inimesele paslikumasse paika.

Nüüd on New York uus Wuhan, kus puudub Wuhani linnavalitsus.

Ning USA ja UK on uued Hiinad, kus puudub Hiina valitsus.

Ja nüüd jõuamegi kollase mehe koorma juurde.

Kollane mees on näidanud, et tal on vastutustunnet ja otsustavust. Kui nüüd juhtub, et kõik USA ja Euroopa valitsused on korraga EMO-s, siis peab kollane mees võtma oma risti ja hakkama valgeid, pruune ja musti mehi juhtima, et maailm kujukeks kõigest postkoroonalikuks, aga mitte postapokalüptiliseks anarhiaks.

Paanikaks pole ikka veel põhjust ehk Ettepanek järgmise pandeemia ajaks

Need, kes kuidagi ei suutnud oma reisikihu maha suruda, on jätnud Eesti ilma suurest võimalusest, millest rääkisid Marek Strandberg ja Katrin Idla ERR kodulehel. «Püsi kodus! Ära topi oma nina sinna, kus käivad koos paljureisivad inimesed kogu maailmast!» peaks olema kõigi katkuaegade juhtlause. Nüüd on õrn võimalus, et praegu reisil olijad, keda järjest tabab üllatus, et oih, kes oleks võinud arvata, et meie suletud maailmas nakkus ka siia jõuab, koju jõudes karantiini peavad.

Aga siin on probleem. Meie edukad, kes on harjunud reisima, on tavaliselt ka pangaorjad ega saa endale kergekäeliselt lubada kahte nädalat töölt puudumist, kui seda just ei soosi tööandja, kes neile selle aja eest palka maksab. Näiteks avalik sektor võiks seda küll teha. Nende palgaraha tuleb eelarvest. Erasektoris on raskem, seal ei ole muud palgaraha kui see, mida firma teenib.
Ja siin on ettepanek järgmisteks pandeemiateks (ei need tulemata jää!): KARANTIINIFOND erasektori toetuseks, kust makstakse nendele hüvitist karantiini ajal kodus istumise eest epideemia algusfaasis, kui on lootust kahtlasi ja kontaktseid isikuid jälgides nakkust ohjeldada.

Sest Strandbergil ja Idlal on õigus: igal nädalal, mille võrra suudetakse massilist haigestumist edasi lükata, on kulla hind. Kui ka ei leiutata vaktsiini või ei avastata juhuslikult, et haiguse võitmiseks piisab mõne kõigil kodus oleva ravimi ootamatu kombinatsiooni sissevõtmisest, siis on ülirasketel haigustel (eriti kui nende levikut tõkestatakse) kombeks muteeruda leebemaks. Hiinas ongi juba tekkinud COVID-19 leebem vorm, millesse nakatumiste arv ületab juba seal taanduva, nn karmi viiruse näitajad.