Eesti ajakirjanduse valus pereheitmine: Postimees 29.12.2014

«Kui inimesed on aktiivselt poliitikas ja väidavad, et saavad olla samal ajal ajakirjanikud, siis kumba poolt nad petavad?» küsib Eesti Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk tänases (29.12.2014) Postimehes armutult.

Kui ajakirjanikud ei näe selles probleemi, siis on neil suur probleem. Nad ei mõista ei demokraatia ega vaba ajakirjanduse olemust. Nii lihtne see ongi.

Mitte kõik ei jaga seda arvamust. Kaarel Tarand kirjutab: «Poliitika ja ühiskonna juhtimine ei peaks kunagi tähendama mistahes silla põletamist,. Parlamendis olekut peakski käsitlema ajutise ametina, kust minnakse põhi- või endise tegevuse juurde tagasi või kolmandale edasi.» Aga kes rääkis sildade põletamisest? Juttu oli kõigest teatud reeglite jälgimisest valimiste ajal. 

Lauristin: võib olla käes aeg, kus Eestis tuleks Saksamaa ja Suurbritannia eeskujul loobuda ajakirjanikele poliitikas osalemisel kunstlike piiride seadmisest. «Ajakirjaniku töö on avalik – igaüks saab ju tekstist välja lugeda, kas ta kirjutab kui partei ideoloog või kui loov inimene, kellel on laiem vaade.» Tuletagem meelde – kõnelus on valimiste ajast. Kuhu jäävad muidu kandidaatide võrdsed võimalused?

Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankleri sõnul ei ole nende jätkamisel Eesti Ekspressis pärast valimisi takistusi, sest lehe lugeja tahabki emotsionaalsemat ja hoiakulisemat ajakirjandust, kus kirjutaja taust pole määrav. – Täitsa õige! Rõhk on sõnadel «pärast valimisi». Kuid selline ajakirjanik peab ennast määratlema poliitiliselt, ta ei saa esineda lihtsalt toimetuse nimel. Kui kirjutab Tarand, siis kirjutab ta enese, mitte oma väljaande nimel. Maailmas on ju üsna levinud, et poliitikud ja igasugused aktivistid (kes sõna valdavad) avaldavad ajakirjanduses artikleid, ja tihti ei lähe nende hoiak kokku väljaande põhivooluga. Ja ka sellest pole katki midagi, sest nad esindavad iseendid, aga mitte väljaannet. Kui Tarand kirjutab Postimehes, siis teab igaüks, et see on Tarandi, aga mitte Postimehe arvamus.

Niisiis, vähemasti mina ootan n-ö toimetuse ajakirjandusest sõltumatut informatsiooni, mida ajakirjanik oma võimete järgi esitab. Tundelaengu saamiseks kuulan muusikat või loen ilukirjandust.

Mõtteid uue peapiiskopi Urmas Viilma intervjuu kohta 20.12.2014 «Arteris»

Rõõm lugeda intervjuud intelligentse inimesega, kes tunneb muret Eesti tuleviku pärast. Pisut tahaksin siiski vaielda vabaduste teema käsitluse üle. «Vabadusega, kus enam piire pole, oleme jõudnud nii kaugele, et ei kasva ainult vabadus olla rahulolematu, kriitiline ja kogu aeg nuriseda, vaid varsti võib öelda inetusi ka enda ees istuvale inimesele, kui ma teda tunnen ja tema mind tunneb.»

Kuid kas see ongi nn õige vabadus? Mulle meenutab see pigem vasika vabadust karjalaskepäeval kui vaba inimese käitumist. See on antisotsiaali käitumine. Oleme tulnud piirangute ühiskonnast ja tahame piirangud üldse ära unustada.

Kuid tõeliselt vaba inimene – mitte karjalaskepäeva vasikas, mitte antisotsiaal – ei unusta vabaduse teist poolt, vajadust arvestada ka sootsiumi teiste liikmete vabadusega. Üksikisiku vabadus ei tohi piirata sootsiumi teiste liikmete vabadust. Vabadus suitsetada ei tohi piirata teiste vabadust värskele õhule, ning vabadus vindisena autorooli istuda või lennutada mitmekümne tuhande inimese pea kohal 30-kg kaaluvat drooni ei kaalu kuidagi üles sootsiumi teiste liikmete vabadust elule ja tervisele.

Samuti õnnitlen ma hr peapiiskoppi ESIMESE MÕISTUSPÄRASE KRIITIKA PÄRAST, mida olen kuulnud kooseluseaduse vastuvõtmise kohta. POLIITIKUIL EI OLNUD MANDAATI SELLE VASTUVÕTMISEKS, NAD LÄKSID SELLEGA ÜLE PÕHISEADUSEGA SÄTESTATUD PIIRI. Põhjendus, et «nii on õige, sest Euroopas arvatakse nii, ja kes ei arva õigesti, see arvab valesti», on umbes sama tobe, kui et «NLKP viimase kongressi juhistes ju öeldi, et nii on õige». See tähendab, et eestlane on nii harjunud kellegi kintsu kaapima, et see on muutunud psühholoogiliseks vajaduseks. Kui Moskva on turjalt kadunud, siis mõeldakse endale turjale Brüssel, andmata endale aru, et ollakse nüüd hoopis teistsuguses liidus. See on otsekui kaassõltuvus. Kui mõnel rahval on soov tunda jalge vahel sadulat ja sadulat kandmas teisi rahvaid, siis mõnel rahval jälle on harjumus tunda seljas sadulat ja ihu vastas sadulasistuja kintse, mida saaks kaapida.

Ja teisest küljest on asi ilmselt piiride puudumises. Rahval pole ühtki hooba vastumeelseid poliitikuid poliitikast välja hääletada. Seepärast võib puuduvaid piire kompav poliitik jõuda täpselt nii kaugele, nagu tema die Kinderstube (või selle puudumine) lubab. See on ühe teise kirikuõpetaja pärand. Kõnelen Illar Hallaste valimisseadusest, mis pani aluse tänapäevasele poliitikute võõrandumisele rahvast. «Üks kolmanda kursuse kaugõppe juuratundeng on kokku kirjutanud ainsa valimisseaduse, millega tema parlamenti pääseb,» nagu ütles Jüri Toomepuu otse-eetris vihaga, kui mõistis, et Eestis pole jõudu, mis vääraks selle seaduse vastuvõttu. Vastuseks Illar Hallaste ainult irvitas ja kiitis oma seadust. Et isegi Saksa poliitikud soovinuksid säärast valimisseadust Saksamaale, kuid olevat möönnud, et kahjuks on Saksa demokraatia juba liiga kaugele arenenud ja seepärast pole säärase poliitikusõbraliku seaduse vastuvõtt Saksamaal enam võimalik. Hallastel oli õigus. Saksamaal olnuks säärase seaduseelnõuga väljatulek poliitiline enesetapp. Eestis aga läks see läbi ja see lõigi aluse rahva praegusele võõrandumisele poliitikast.

Et see nii on, selleks võrdleme üht sarnast skandaali vana demokraatiaga riigis ja noorukeses Ida-Euroopa demokraatias. Võib-olla inimesed mäletavad mõne aasta tagasu kuluhüvitiste skandaali. Ühendkuningriigis ei pääsenud ükski skandaalis nimetatud poliitik enam parlamenti ja see oli muide ja Eesti juurtega poliitiku Lembit Öpiku poliitikukarjääri lõpp – ta oli maksnud kuluhüvitisest kiiruse ületamise eest saadud trahve. Kuidas läks aga Eestis? Parlamenti pääsesid kõik skandaalist puudutatud poliitikud, kui nad mõnel teisel põhjusel (nt partei juhtkonna soogingu kaotamise tõttu) valimisnimekirjas liiga tahaotsa ei kukkunud.

Neis kahes riigis on väga erinevad valimisseadused. Ühendkuningriigis on valimisringkondi sama palju kui kohti parlamendis ja igast ringkonnast pääseb parlamenti ainult võitja. Ühendkuningriigis saab valija karistada poliitikut vähemasti sellega, et ei hääleta järgmisel korral tema poolt ja mehe/naise poliitikukarjäär ongi sellega lõppenud. Meie inimesel säärane võimalus puudub, sest meil pääsevad parlamenti nimekirja esimesed liikmed. Seega on meie inimese ainus võimalus karistada teda solvanud poliitikut häälega vastasparteile, mis võib olla inimesele väga vastumeelne. Seepärast meie pettunud valija kas jätab üldse hääletamata või hääletatab, kuni silme ees veel vihast päris must ei ole, hambad ristis, ikkagi lemmikpartei poolt, sest näeb võimul parema meelega «pätte ja vargaid» kui «Kremli mõjuagente».

Aga kuni parteiliidritel on «savi», mida matsikari neist arvab, jääb Eesti inimestel vaid korrutada Kesk-Aasia elutõde «las koerad hauguvad, karavan läheb edasi». Mis näitab minu suureks kurvastuseks meie poliitilise kultuuri juuri.

Homoseksualismist. Mõistusega

Mäletan 1980. aastate lõppu. Uudsed personaalarvutid olid saanud juba nii võimekaks, et suutsid teha ka muud peale omanike lõbustamise.  Nende väikesed värvilised või monokroomsed ekraanid ilmusid ülikoolidesse ja laboratooriumidesse ning võimaldasid muuhulgas interpreteerida inimkehast röntgenikiirtega tehtud pilte täiesti uudsel moel – teha kehast ristlõikeid.

Otse loomulikult hakkasid teadlased uue tööriista – kompuutertomograafi abil skaneerima ka inimkeha suurimat mõistatust – aju. Ja kuigi esimesed tomograafid olid väikese lahutusvõimega ja tegid detailivaeseid pilte, avasid need uurijaile ukse täiesti uude maailma. Selgusid hämmastavad tõigad, et mehe ja naise aju ristlõige on erinev, nagu ka skisofreeniku ja terve inimese aju ristlõige. Suurima üllatuse valmistas teadlastele siiski homoseksuaali aju – Ameerika teadlane Simon LeVey avastas, et homoseksuaali aju ristlõige näis kuuluvat vastassugupoolele.  Meeshomoseksuaali peas paistis olevat naise aju ja naishomoseksuaali peas mehe aju.

Minu meelest oli see väga intrigeeriv, ning samas ka loogiline. Sellel pidi olema mingi teaduslik põhjus, et osa inimesi eelistas luua omasoolistega suhteid, mis tunduvad ülejäänuile täitsa loomuvastased. LeVey avastus paistis selge vihjena, kust seletust otsida. Kui mehe peas oleks naise aju, siis näeks ta maailma naise silmadega ja käituks nagu naine mehe kehas. Mis oleks loomulikum naisele, kui otsida lähisuhteid mehega? Samal põhjusel näeks naishomoseksuaal maailma mehe silmadega ja käitub nagu mees naise kehas. Hoolimata oma bioloogiast otsib tema mehemõistus suhteid naistega. Arvasin, et need avastused on teinud homoseksualismi demoniseerimisele lõpu, nii nagu mõnikümmend aastat tagasi oli lõpetatud vasakukäeliste demoniseerimine.

Ilmselt olete juba mõistnud, et ma poleks saanud rohkem eksida. Uudis LeVey avastusest ei jõudnud isegi mainstream-meediasse. Ei jõudnud sinna ka 2004. aastal uudis, et Rootsi teadlased Ivanka Savic, Hans Berglund ja Per Lindström olid inimaju reageerimist feromoonidele uurides leidnud, et mehe aju ja naise aju reageerivad erinevatele feromoonidele, ning jällegi reageeris homoseksuaali aju feromoonidele nii nagu vastassugupool, ega jõudnud 2008. aastal uudis sellest, et LeVei oli oma katset korranud tänapäevaste ja palju täpsemate tomograafidega ning saanud sama tulemuse, nagu ka uudis, et mingit erilist «geigeeni» ilmselt ei ole ja mõne loote arengus kopeeritakse lihtsalt teatud geenijärgnevus, mis peaks tulema samasooliselt vanemalt, hoopiski tema vastassoost vanemalt.

Tõenäoliselt olete minust targemad ja oleksite minu asemel kohe taibanud, et see pidigi nõnda minema. Uudis on kaup nagu iga teine, ja müügiks tehakse uudist, mida ostjad lugeda soovivad. See peab kas toitma nende hirme, või siis kinnitama nende uskumusi. Inimesed on harjunud pidama homoseksualismi keelatud naudinguks – või siis vabaduse avalduseks. Kellele meeldib lugeda, et sellel pole pahelisusega mingit pistmist, vaid et tegemist on looduse vingerpussiga ühe väikese osa inimeste arvel? Või et homoseksuaalid pole oma valikutes vabamad kui heteroseksuaalid? Või et homoseksuaale on alati olnud ühepalju, 3% meestest ja 1,5% naistest. (Naistel on tavaliselt kõiki hälbeid kaks korda vähem kui meestel.) Paljud maailma juhtivad hädapasunad, kes on homoseksualismi ohust pasundades hääle kähedaks karjunud, leiaksid end järsku väga ebameeldivast olukorrast. Nad ei taha, et homoseksuaalsuse taunimine muutuks sama rumalaks nagu näiteks näiteks kassinurrumise vastasus.  («Miks kassid ei räägi?  Miks eelistavad nad selle asemel nurruda? Mis salateateid nad sellega edasi annavad ja kellele? Osta minu raamat, ja loe hämmastavaid fakte kasside seotusest vabamüürlastega!»)  Nad ei taha kuulda, et kasside aju ja lõualuu ehitus ei võimaldagi neil rääkida. Ning hädapasunad ei taha midagi kuulda geneetikast. Nemad tahavad, et see oleks pahe, või siis inimese vaba valik. 

Aga ei ole vaba valik. Ameerika teadlane David Wagner, kes homoseksuaalsust uurib, on ka ise gei ja möönab: «Kas ma usun, et sündisin geina? Jah, usun küll. Kas ma arvan, et seda põhjustasid mõned epimärgid minu ajus? Jah, arvan küll.» Ning lisab: «Ma mõtlen ka, et mis tähtsust sel on? Kui see oleks vaba valik – ja mina kui geist meditsiiniteadlane ütlen, et see pole vaba valik –, aga kui oleks, ja me elame vabal maal, siis ju vahet pole.»

Sellegipoolest eelistavad ka paljud geid (kes pole meditsiiniteadlased) kuulutada oma orientatsiooni nagu vaba valikut ja julget sammu, milleks enamikul inimestest puudub julgus. Geiaktivistid kuulutavad: «Homoseksualismi võib valida igaüks, kes soovib!»  Või: «Kes soovib originaalne olla!»  Või:  «Uute uurimuste järgi on ligi kolmandik inimesi homod, ja see arv kasvab!» Need on uudised, mida kõik maailma õhtulehed haaravad õhust ja oma lugejate hirmusõltuvuse rahuldamiseks suurtes tiraažides ära trükivad artiklite kõrval sellest, kuidas valitsused inimesi mürgitavad, küll joogivette fluori lisades, küll haiguste vastu vaktsineerides. Ja lugejaile ei tule pähegi küsida, et kui valitsused rahvast juba mürgitavad, miks nad siis kohe mürki joogivette ei pane, mis oleks märksa kiirem ja tublisti tõhusam. Selle asemel ahmitakse uusi ja uusi lugusid patu magusast mülkast, kuhu langeb ühiskond, kes ei tee homoseksualistidele lõppu, vaid laseb homoseksualistidel sammuda suures inimsusevastases salarindes, ühte sammu pankurite, vabamüürlaste, illuminaatide, reptiloidide, Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu, Jehoova valitud rahva, Jehoova enese ja ülejäänud kurjuse jõududega. Nemad, inimsusevastased, on targad, kes teevad sugu, ilma et neid saaks palju (mehe tagumik on küll hästi väetatud, aga mitte eriti viljakas pind), ning samas ärgitavad nad rumalaid sugu tegema viisil, et neid saaks palju ja ka tulevikus oleks tarkadel inimkonna vaenlastel, keda ekspluateerida. Säärased kihutuskõned tekitavad tavalistes inimestes soovi, et «keegi teeks sellele jamale lõpu», keelaks «homopropaganda», kasvataks homod ümber, või veelgi parem, kõrvaldaks kõik «homogeenid» käibelt ühes oma kandjatega, ilma et and märkaksid oma nõudes ühte huvitavat vastuolu. Kõikjal peavad homovihkajad homoseksualismi inimese moraalituse väljenduseks, aga kui jutt «kõrvaldamisele» läheb, siis on järsku homodel oma geenid olemas.

Muide, homovastased võiksid tulla lihtsale järeldusele, et isegi kui leiduks mingi kindel «homogeen», mida kõrvaldada, siis polegi «moraalsel üldsusel» tarvidust sellega vaeva näha – homod ise kõrvaldavad seda pidevalt käibelt, sest ei saa lapsi. Ja kuigi seda «geeni» pidevalt kõrvaldatakse, juhtub umbes 3% poeglaste ja 1,5% tütarlaste eostamise järel, et nende seksuaalset orientatsiooni määrav geenivalik võetakse vastassoost vanemalt. 

Muide, mul on teooria, mille kohaselt homoseksualismi on läbi ajaloo suutnud «keelatud naudinguks» pidada ainult homoseksuaalid, kes on näinud kurja vaeva, et hoida end «normaalsuse» piires, mis on neile sama raske, nagu oleks heterole homoelu. Kes pole ise homo, ei suuda homoseksualismi naudinguks pidada.

Mul on veel teinegi teooria, ja see selgitab homoviha tausta. See teooria põhineb teadlaste avastusel, et viha on tegelikult hirm. Viha on meie vastus hirmule, emotsioon, mis käivitab hirmutavas olukorras enesekaitse. Ning vastuse küsimusele, mida kardavad homovihkajad, annavad nende lapsevanemate sõnad, kes on oma lapse homoseksuaalsusega leppinud.

Nad ütlevad, et kõigest saavad nad üle, aga mitte sellest, et nad ei saa kunagi lapselapsi.

Sellepärast ma arvangi, et homoviha on täiesti loomulik tunne. Selle bioloogiline alus on elutahe, kaasasündinud tung püsima jääda vähemasti oma lastes ja nende lastes, kui peame siit ilmast lahkuma. Ning homoaktivistide ja moraaliapostlite kinnitused, et inimese seksuaalne orientatsioon on tema vaba valik, tekitavad meis kirjeldamatut õudu, et mõni libekeel võib homoks ära rääkida ka meie lapsed ning katkestada sellega meie vereliini. See oht genereerib hirmu käitumuslikku väljendust – viha. Kas patune või mitte, see polegi enam tähtis, sest kui kõneleb elutung, siis vaikib mõistus ja sulguvad kõrvad argumentidele.

Aga  geist meditsiiniteadlane ütleb: «...see pole vaba valik. Kas ma usun, et sündisin geina? Jah, usun küll.»

Veel fakte, mis kinnitavad, et see pole vaba valik.

Kui homoseksualism poleks kaasasündinud, ei reageeriks naised ja meeshomod ühtedele feromoonidele (ja muuhulgas suguferomoonidele) ning mehed ja naishomod teistele.

Kui homoseksualism poleks kaasa sündinud, siis ei saaks naistel ja meeshomodel olla nimetis- ja nimeta sõrm ühepikkused ning meestel ja naishomodel olla nimetissõrm lühem kui nimeta sõrm.

Kui homoseksualism poleks kaasa sündinud, siis ei saaks meeshomode seas esineda skisofreenikuid kaks korda sagedamini kui heteromeeste hulgas.

Aga kui homod ei vali oma orientatsiooni ise, vaid see valik tehakse mitu kuud enne nende sündi, kui uue inimese DNA ta isa ja ema pärilikkusmaterjalist pisut isemoodi kokku pannakse, siis ei ohusta ühiskonda kuidagi, kui ka homodel lastakse oma elu ära elada säärastena, nagu nad on siia ilma sündinud. See on ka nende ainus ja kordumatu elu, ja nad saavad seda täisväärtuslikult elada vaid säärastena, nagu nad siia ilma sündisid.

Kas ei võis säärane teadmine aidata meil vaigistada meie hirmu ja selle sünnitatud viha ning aidata meid jõudma pigem mõistmise ja kaastundeni? Eks ole, säärane «kirjutusviga» oleks võinud emaüsas juhtuda ka meiega, ja siis oleksime, nii uskumatu kui see mõnele praegu ei tundu, ka meie homod, ja meie elukvaliteet (või halvemal juhul elu) oleks sellesama heteroseksuaalse enamiku meelevallas, kuhu me praegu kuulume.

Kuritegelik versus parempoolne

Veebruaris 2013 avaldas Rick Drum kirjutise «America's Real Criminal Element: Lead», mis oli tõeline tour-de-force: autor näitas graafikutel, kuidas Ameerika kuritegevus oli seotud pliibensiini kasutamisega. 1937. aastal hakati arvestatavas koguses müüma pliibensiini, ja kuritegevus hakkas märgatavalt kasvama 1960. aastal. 1965. aastal hakati pliid üha vähem bensiini lisama, ning 1990. aastast alates on kuritegevus olnud tugevas languses. Seega hakkas kuritegevus kasvama siis, kui «pliiajastul» sündinud lapsed jõudsid kurjade tegude tegemiseks sobilikku ikka, ning langema siis, kui üles oli kasvanud uus, «pliijärgne» põlvkond. Teadlased on suhtunud Drumi tähelepanekusse tavaliselt õlakehitusega, kuid on sunnitud möönma, et senini pole leitud ühtki teist nii selget seost mõne keskkonnateguri ja kuritegevuse vahel. (Muide, «pliiajastul» hakkasid ka lapsed, see tähendab teismelised tüdrukud, üha rohkem lapsi saama, ühes taktis kuritegevuse kasvuga, ja seegi tendents on «pliijärgsel» ajastul languses olnud.)

Samas ei leidnud ta, et kuritegevus oleks olnud seotud näiteks majandussurutisega, mida tihti kuritegevuse põhjuseks pakutakse. Isegi Ameerika suure kriisi ajal ei kasvanud kuritegevus märkimisväärselt. Ka teine põhjus – noorte meeste arvukus – ole kuidagi seotud kuritegevuse määraga. Noorte meeste arv kasvas Ameerikas ka 1990. aastatel, samal ajal kui kuritegevus järjest langes.

Muide,  Drumi teooria selgitaks ka mõistuspärasel viisil, miks Ida-Euroopa on kriminogeensem Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Euroopast – seal lõpetati pliibensiini kasutamine alles 1989.–1992. aastal, kui mujal oli juba uus «pliijärgne» inimeste põlvkond peale kasvanud. Meil peaks siis kuritegevuse langus algama enam-vähem praegu.

Samal ajal kui kuritegevus on langenud, on kogu maailmas kasvanud parempoolse ilmavaate populaarsus. Drumi tähelepanek sunnib mõtlema, et äkki on sellelgi mõni aineline põhjus. Mäletate, Woody Alleni filmis «Everyone Says I Love You» tekivad perepojal ootamatult vabariiklikud vaated, mis nende lähedasi šokeerivad. Vaated süvenevad, varsti käib noormees ringi nagu moraaliapostel, kannab ainult musta ülikonda lipsuga, soeng paika sätitud nagu kipskujul... kuni ta ühel hetkel kokku variseb ja haiglasse viiakse, kus arstid leiavad ta ajust ummistuse, pärast mille kõrvaldamist kaovad ka noormehe parempoolsed vaated.

Aga võib-olla on seegi pliibensiini trikk? Sest parempoolse maailmapildi võidukäik algas samal ajal kui kuritegevuse langus. Aga seda vist ei saa kontrollida, vähemasti nõnda otse, sest inimeste vaateid ja nende muutumist ei dokumenteerita sama üksikasjalikult kui kuritegusid.

Tõelisest tõest ja kärukeeramisest ehk 2010. aasta liiklusstatistika talumatu ilu

Olen leppinud oma vaistliku vasakpoolsusega, kas siis sentimentaalsusest või kartusest ise kunagi abivajajate hulka sattuda. Seepärast olen tööpuudust ikka halvaks asjaks pidanud. Kuid mõnel viimasel aastal olen oma senistes veendumustes kahtlema hakanud. Ja seda hirmust omaenese elu pärast, ehk siis – argusest.

2010. aasta oli liikluses imeline aasta. Ja ma ei räägi ainult statistikast, mis kergitas meid liiklussurmade arvu poolest Kesk-Ameerika või Balkani riikidega ühelt pulgalt Euroopa keskmike hulka. Ma räägin tolle aasta liikluspildist. See oli otsekui mõnes teises riigis. Liiklus oli sujuvam, Balkani (ehk Balti) stiilis juhtimisvõtted kohtas haruharva. Juhid näitasid suunda, aga mitte keskmist sõrme. Ja kui aasta lõpp ligines ning hukkunute arv jäi ikka tunduvalt väiksemaks eelmise 2009. aasta maagilisest saja piirist, siis tekkis paljudel lootus, et äkki ei tulegi sel aastal sadat liiklusohvrit täis. Ja milline rõõm see oli, kui uskumatu saigi tõeks, ja liikluses hukkuski kõigest 78 inimest! Suhtarvudes oli seda küll kaks ja pool korda rohkem kui näiteks Rootsis, kus miljoni inimese kohta hukkus liikluses kõigest 28 inimest, aga noh, olgem ausad: Rootsi on Rootsi ja Eesti kohta oli see tõeliselt hea tulemus, lausa supertulemus. Rahvas on sõitma õppinud, leidsid paljud, nii artiklite autorid kui ka lugude kommenteerijad ajalehtede veebikülgedel.

Kuid mitte kõik ei rõõmustanud selle arvu üle. Mõnele mõjus see nagu ussi hammustus, ning otsekohe asusid nad Pühasse Sõtta statistikanimelise vale vastu.

Nad kuulutasid Tõelist Tõde, Tõelist Põhjust, miks selle aasta statistika nii ilus tuli.

Mitte RAHVAS pole sõitma õppinud, vaid RAHVAS ei sõidagi enam! RAHVAL, kas teate, pole enam tööd, ja kui pole tööd, siis raha netu ja auto seisab niisama! Logiš? Vaat millepärast tee ääres enam laipu ei ole! RAHVAS ei lihtsalt sõida! Kui sõidaks, oleksid ka laibad. Ja üldse, mis suunanäitamisest te räägite! Eestis ei saagi suunda näidata. Nii kui näitad, käänab keegi ette. Isegi kui seda tarvis ei ole. Lihtsalt kärukeeramise rõõmust. Eestlased, kas teate, ongi säärased kärukeerajad. Ja sellepärast vahetabki RAHVAS rida suunda näitamata ja järsku, otsekui raiudes, et alatud sigatsejad eemale ehmatada ja kärukeerajaile endile käru keerata!

Tollel kaugel 2010. aastal ma arvasin, et keegi on lihtsalt vasaku jalaga tõusnud või muidu halvas tujus. Autosid oli tõesti maanteedel pisut vähem, aga mitte ka nii palju, et saaks väita: RAHVAS enam ei sõida. Sõitis küll, ja päris viisakalt sõitis.

Aga siis saabus järgmine, 2011. aasta. Kuigi enamik liiklejaid sõitis edasi nagu mullu, sigines tasapisi nende hulka jälle märgatav kogus juhte, kes tormasid liikluses edasi, nagu poleks see päris elu, vaid Grand Theft Auto. 

Taas tulid ridamisi säärased uudised, et poiss kogus 500 eurot ja ostis auto, aga ei läinud mitte autokooli, vaid viinapoodi sõitu õppima ja sõitis esimeses kurvis vastu puud, viies hauda autotäie noori mehi veel enne, kui nende elu oli jõudnud alata. Ning jälle hakati kalduma vastassuunda, kus põrgati kokku vastutulijaga.

Ja sääraseid uudiseid tuli üha juurde. 2014. aastal meenutas liikluspilt uuesti 2007. aasta oma, ning äkki tabasin end ootamatult mõttelt.

Kas need uued surmapõlgurid polegi äkki see RAHVAS, kellel üle mõne aja oli jälle raha autoga sõita… ja uusi laipu tee äärde tekitada. Sest 2011. aastal oli majanduses alanud väike tõus, tööpuudus oli vähenenud ja need, kes olid pidanud paaril eelmisel aastal jala käima või jalgrattaga sõitma, pääsesid õnnetuseks taas rooli taha.

Seepärast peangi vastu tahtmist tunnistama, et tööpuudusel ja masul on ka häid külgi, vähemasti Eestis. Hoiab teedelt ära mõned, kes võiksidki liiklusest eemale jääda. Kärukeerajad, kes võiksidki kärusaisade vahele jääda ja rooliratta taha mitte tükkida.

Sisepõlemismootor pole oma viimast sõna öelnud

Katseid tänapäeva sisepõlemismootoreid täiustada on tehtud sama kaua, kui seda on kasutatud, ja tänapäeva mootorid on võrratult töökindlamad, kui need olid veel mõnikümmend aastat tagasi. Näiteks kuulsale «maanteemuhule» tuli iga 50 000 km järel osta uus mootor, ja see mootor oligi üks põhjus, miks ZAZ pakkus kasutajale rohkem põnevust kui selle eeskuju Fiat 500: kui Fiati omanik võis tavaliselt kindel olla, et jõuab sihtkohta plaanitud ajal, siis ZAZi omanik selles nii kindel ei olnud. Tänapäeval on aga üsna tavaline, et auto sõidab oma bensiinimootori 200 000-km ressursi läbi ilma ühegi tõrketa ja müüakse siis vanarauaks põhjusel, et kere mootori ümbert ära laguneb. Aga muu on kõik samaks jäänud. Euroopa auto võttis umbes 10 liitrit kütust 100 km kohta enne II maailmasõda, ja võtab sama palju ka praegu, sest mis ökonoomias juurde võidetakse, see kulutatakse kohe võimsuse peale. Kui 1930. aastal piisas pereautole 20 kW võimsusest ja 1970. aastatel rahuldas 50 kW enamikku pereisasid või -emasid, siis tänapäeva mehe ego naljalt alla 150-kW võimsusega autosse ei suru. Kuigi kirutakse, et bensiin on kallis, ja süüdistatakse pahameelega naftafirmade karvast kätt, mis sõidu nii kalliks teeb.

Ei saa öelda, et autotootjad poleks teinud katseid asja radikaalselt muuta. 1970. aastatel nägid paljud firmad vaeva, et välja töötada keraamilise silindriplokiga sisepõlemismootorit. Et säärane mootor ei vajanud jahutust (keraamika võib kuumeneda 3000 kraadini), siis oleks säärase mootori kasutegur Carnot’ teoreemi järgi palju suurem kui harilikul mootoril. Toyota väitis, et nemad kasuteguri kasvu ei näinud. Ford väitis, et nägid küll kasuteguri, aga mitte kasu kasvu, sest mootor töötas tõrgeteta järjest vaid 100 tundi ja läks nii kuumaks, et süütas kapotil värvi. Vandenõuteoreetikuid säärased vastukäivad selgitused ei veennud; nemad nägid kõiges naftakompaniide karvast kätt, mis sundis autotööstust säärastest progressiivsetest lahendustest loobuma, sest kartsid oma kasumite pärast.

2004. aastal andis palju kõneainet kolmesilindriline viietaktiline mootor, mis loodi Briti võidusõidufirmas Ilmor. Selles oli kaks harilikku silindri, milles toimusid neli esimest töötakti. Tuletame meelde: sisselasketakt – kolb liigub esimest korda alla; survetakt – kolb liigub esimest korda üles ja surub kütuse ja õhu segu kokku; töötakt – kokkusurutud segu süüdatakse küünlast põlema ja see lükkab silindri teist korda alla; väljalasketakt – teist korda üles liikudes surub kolb kütusesegu silindrist välja, aga mitte väljalasketorusse nagu harilikul neljataktilisel mootoril, vaid lisasilindris kahe hariliku silindri vahel ja lükkavad veel sealgi kolvi alla, mis ongi viies töötakt.

Sellest lisasilindrist tulevadki mootori lisakilovatid ja suurem tõhusus: ühe võimsuse juures on viietaktiline mootor viiendiku võrra väiksem ja kergem kui neljataktiline. Firma Ilmor 700-cm³ töömahuga 3-silindrilise katsemootori võimsus oli 130 hj. Kütusekulu 10% väiksem kui tavalisel 130 hj mootoril. Ühtlasi on lisasilinder ka summuti eest ja muudab mootori töö uskumatult vaikseks.

Miks siis seda mootorit veel ei toodeta ja vähemasti väikestel «prantslastel» ja «itaallastel» näha ei ole, kuigi muidu paistavad nende maade firmad pingutavat lausa naba paigast, et saada oma «pisikesed» võimalikult ökonoomseks? Kas naftalobi karvane käsi? Ilmore on realistlik ja arvab, et kuigi nende mootorit poleks keeruline ehitada – selle saab kokku panna osadest, mis mootoritootjatel juba olemas on –, suhtuvad autotootjad kahtlustavalt igasse lubadusse vähendada kütusekulu üle 10%. Siiski loodab Ilmor juba õige varsti valmis ehitada järgmise põlvkonna katsemudeli (ja britid loodavad koos uue mootoriga ka oma õige mr Beani Mini tagasi saada selle ülemõõdulise Maxi asemele, mida BMW praegu toodab).

Olgem ausad, viietaktilisel mootoril on üks tõsine puudus, millest Ilmori koduleht targu vaikib: suure surveaste tõttu on heitgaasides lubamatult palju lämmastikuühendeid. Sellest veast on vaba üks veelgi radikaalsem disain, mille lõi Ameerika insenerifirma Scuderi. Nemad on ehitanud neljasilindrilise mootori, milles töötaktid on lahku löödud: kahes esimeses silindris toimuvad kaks esimest ja kahes tagumises silindris kaks viimast töötakti. Tulemus: 35% väiksem kütusekulu ja 80% väiksem lämmastikheitmete hulk – või nõnda väidab Scuderi oma kodulehel. Seega ökonoomsuselt ühes klassis tavalise hübriidautoga, kuid hoopis odavam toota ja väiksema keskkeskkonnamõjuga, sest ei vaja akusid, aga Scuderi mootoriga hübriidauto on loomulikult veelgi parem. Ka Scuderi kinnitab, et nendegi mootori saab autotootja kokku panna juba olemasolevatest detailidest ja 4—5 aastaga, mis on tavaline uue mootori tootmisse juurutamise aeg. Ometi pole ükski autofirma neiltki OEM-litsentsi ostnud, ja põhjus võib olla sama mis viietaktilise mootori puhul: lubadused radikaalselt vähendada kütusekulu äratavad kahtlust. Scuderi paneb oma lootused uutele nõuetele, mis hakkavad Ameerika autotööstusele kehtima 2024. aastast: siis peab auto sõitma ühe galloni kütusega vähemasti 44 miili tänapäevase 30 asemel. Scuderi jõudis tulemuseni 65 MPG juba 2011. aastal.

Vandenõuteoreetikud arvavad muidugi teisiti, nemad näevad siingi naftalobi karvast kätt. Aga võib-olla mingit karvast kätt ei olegi, võib-olla oleme hoopis ise kõiges süüdi.

Autotootjad ei ole maailmaparandajad, vaid tahavad kasumit. Kasumit saadakse, kui pakutakse tarbijale meelepärast toodangut. Vanas Kreekas aitas kuningatel rahva tahet aimata Delfi oraakel; tänapäeval täidavad sama ülesannet turu-uuringud. Ning küsitlused näitavad, et enamik inimesi ei soovi silma torgata. Auto olgu keskmisest pisut parem ja kallim, halli värvi ja isikupäratu välimusega. Mis seal imestada, kui eelistatakse tavapäraseid ja usaldusväärseid mootorit kirjeldavaid numbreid (töömaht ja võimsus). Ja nii jäävad uuendused ootama, kuni kasvav bensiinihind paratamatult nende kasuks otsustama sunnib.

New Historical Low

Ma ei teeks numbrit ühest pisikesest «Postimehe» uudisnupust, kui selle taga poleks hirmu ühe kunagi lugupeetud ajalehe tuleviku pärast.

Kõnealuse nupu pealkiri oli alguses «Vene lennuk heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ma ei teadnud täpselt, mida nupukesest oodata. Ma ei tahtnud uskuda, et Vene lennuk kaamerameest kuskil Venemaal või Ukrainas tahtlikult pommitas. Ma tahtsin uskuda, et see oli õnnetus. Lääne vastus Putini Krimmi-kampaaniale, Ameerika ja Briti vägede toomine Balti riikidesse ja Poolasse, täiendavate hävitajate ilmumine meie taevasse ja soomlaste sagenevad üleõlapilgud NATO suunas on ilmselt Kremlile märku andnud, et nad on teinud vea. Kes ei taha seda uskuda, see võrrelgu Putini suurustavat retoorikat Ukraina sündmuste alguses ja Kremli viimaseid avaldusi, mis on üsnagi vaospeetud.

Aga kui link avanes ja nupukese päisest vaatas mulle vastu tuttav kaader purukspommitatud Homsi linnast Süürias, siis oli mulle kohe selge, et «Vene lennukit» polegi olnud, oli hoopis «Süüria valitsusvägede lennuk», mis, tõsi küll, oli tehtud Venemaal, õigemini kunagises Nõukogude Liidus.

Ma ärritusin väga – nii odav oli see trikk. Kirjutasin hetkelisel ajel nupukesele kommentaari ja soovitasin uudis maha võtta või vähemasti muuta selle pealkirja. Pealkiri, muide, häiris paljusid lugejaid. Kommentaator Ytleja999 tõi kujuka näite sellest, et «kui Iisrael ründaks kedagi oma F-16ga, siis ei ütleks keegi, et «USA lennuk ründas»».

Ilmselt märkas ka ajalehe toimetus, et on vea teinud, aga milles see täpselt seisnes, jäi tahtlikult või tahtmatult märkamata, sest pärast muutmist kõlas pealkiri: «MIG-21 heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ei sõnagi Süüria valitsusest, kelle õhuväkke lennuk kuulub, kõik vihjed vägivallale tehakse ikkagi Venemaa suunas. Ytleja999 ilusat analoogiat kasutades tahaks küsida, kas keegi kirjutaks, et «F-16 tulistas Gazat»? Ei. Kui tahetakse tingimata lennuki marki mainida, siis kirjutataks «Iisraeli F-16 tulistas Gazat». Niisiis pidanuks pealkirjas seisma «MIG-21» asemel seisma «Süüria valitsusvägede MIG-21», aga ilmselt oleks jäänud ära üks hästi magus porikamakas Venemaa pihta.

Mu daamid ja härrad, uskuge, see pole enam magus; see on südamelehakkavalt läila. See jätab mulje, et «Postimehe» nuputreialid ei taotlegi enam objektiivsust, vaid üritavad kõigest oma sihtgruppi lõbustada. (Heauskselt jätan vaatlemata teise võimaluse, et sõna «Venemaa» nägemine võtab neilt võime objektiivselt mõelda.)

Seda hinnangut kipub toetama ka «Postimehe» üldine kallutatus ühe erakonna poole, mille groteskseim näide on kohalike omavalitsuste valimiste kajastamine. Valimistejärgse numbri esiküljel laiutas pilt ühe erakonna võidurõõmsast esinumbrist, just nagu võitnuks tema valimised. Aga võitis hoopis üks teine mees, ühest teisest erakonnast, kellest «Postimees» suutis esimese pildi ära trükkida alles kaks päeva pärast valimisi, ja seegi oli karikatuur.

Ning see, mu daamid ja härrad, on seisukord, mille kohta inglased ütlevad the new historical low. On lausa kurb, kui Jaan Tõnissoni «Postimees», kunagine rahvuslik-konservatiivse vaimsuse kandja, mandub su oma silma all ilma igasuguse vaimsuseta IRL-i «Kesknädalaks» ja lehe tegijate poliitiline meelsus (või ajakirjanduslik küündimatus) tsenseerib väljaannet riigis, mis on ajakirjanduse vabaduse poolest maailma esikümnes.

See on täpselt vastupidine olukorrale ühes meie naaberriigis, kus kehtivad jõhkrad riiklikud piirangud ajakirjandusele, kavatsetakse rahva hurraahüüete saatel tsenseerida Internetti, maksustada (õige nimetusega trahvida) välisfirmasid (Google, Microsoft), kes pakuvad Vene autoritele blogimiskeskkonda, ja tõe rääkimiseks läheb teinekord vaja suurt kodanikujulgust.