Ma ei teeks numbrit ühest pisikesest «Postimehe»
uudisnupust, kui selle taga poleks hirmu ühe kunagi lugupeetud ajalehe tuleviku
pärast.
Kõnealuse nupu
pealkiri oli alguses «Vene lennuk heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ma ei
teadnud täpselt, mida nupukesest oodata. Ma ei tahtnud uskuda, et Vene lennuk
kaamerameest kuskil Venemaal või Ukrainas tahtlikult pommitas. Ma tahtsin
uskuda, et see oli õnnetus. Lääne vastus Putini Krimmi-kampaaniale, Ameerika ja
Briti vägede toomine Balti riikidesse ja Poolasse, täiendavate hävitajate
ilmumine meie taevasse ja soomlaste sagenevad üleõlapilgud NATO suunas on
ilmselt Kremlile märku andnud, et nad on teinud vea. Kes ei taha seda uskuda,
see võrrelgu Putini suurustavat retoorikat Ukraina sündmuste alguses ja Kremli viimaseid
avaldusi, mis on üsnagi vaospeetud.
Aga kui link avanes
ja nupukese päisest vaatas mulle vastu tuttav kaader purukspommitatud Homsi linnast Süürias, siis
oli mulle kohe selge, et «Vene lennukit» polegi olnud, oli hoopis «Süüria
valitsusvägede lennuk», mis, tõsi küll, oli tehtud Venemaal, õigemini kunagises
Nõukogude Liidus.
Ma ärritusin väga –
nii odav oli see trikk. Kirjutasin hetkelisel ajel nupukesele
kommentaari ja soovitasin uudis maha võtta või vähemasti muuta selle pealkirja.
Pealkiri, muide, häiris paljusid lugejaid. Kommentaator Ytleja999 tõi kujuka näite
sellest, et «kui Iisrael ründaks kedagi oma F-16ga, siis ei ütleks keegi, et «USA
lennuk ründas»».
Ilmselt märkas ka
ajalehe toimetus, et on vea teinud, aga milles see täpselt seisnes, jäi
tahtlikult või tahtmatult märkamata, sest pärast muutmist kõlas pealkiri: «MIG-21
heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ei sõnagi Süüria valitsusest, kelle õhuväkke
lennuk kuulub, kõik vihjed vägivallale tehakse ikkagi Venemaa suunas. Ytleja999
ilusat analoogiat kasutades tahaks küsida, kas keegi kirjutaks, et «F-16
tulistas Gazat»? Ei. Kui tahetakse tingimata lennuki marki mainida, siis kirjutataks
«Iisraeli F-16 tulistas Gazat». Niisiis pidanuks pealkirjas seisma «MIG-21»
asemel seisma «Süüria valitsusvägede MIG-21», aga ilmselt oleks jäänud ära üks
hästi magus porikamakas Venemaa pihta.
Mu daamid ja härrad,
uskuge, see pole enam magus; see on südamelehakkavalt läila. See jätab mulje,
et «Postimehe» nuputreialid ei taotlegi enam objektiivsust, vaid üritavad kõigest
oma sihtgruppi lõbustada. (Heauskselt jätan vaatlemata teise võimaluse, et sõna
«Venemaa» nägemine võtab neilt võime objektiivselt mõelda.)
Seda hinnangut kipub
toetama ka «Postimehe» üldine kallutatus ühe erakonna poole, mille groteskseim näide
on kohalike omavalitsuste valimiste kajastamine. Valimistejärgse numbri esiküljel
laiutas pilt ühe erakonna võidurõõmsast esinumbrist, just nagu võitnuks tema valimised.
Aga võitis hoopis üks teine mees, ühest teisest erakonnast, kellest «Postimees» suutis esimese pildi ära trükkida alles kaks päeva pärast valimisi, ja seegi
oli karikatuur.
Ning see, mu daamid
ja härrad, on seisukord, mille kohta inglased ütlevad the new historical low.
On lausa kurb, kui Jaan Tõnissoni «Postimees», kunagine rahvuslik-konservatiivse vaimsuse
kandja, mandub su oma silma all ilma igasuguse vaimsuseta IRL-i «Kesknädalaks»
ja lehe tegijate poliitiline meelsus (või ajakirjanduslik küündimatus) tsenseerib
väljaannet riigis, mis on ajakirjanduse vabaduse poolest maailma esikümnes.
See on täpselt
vastupidine olukorrale ühes meie naaberriigis, kus kehtivad jõhkrad riiklikud
piirangud ajakirjandusele, kavatsetakse rahva hurraahüüete saatel tsenseerida
Internetti, maksustada (õige nimetusega trahvida) välisfirmasid (Google,
Microsoft), kes pakuvad Vene autoritele blogimiskeskkonda, ja tõe rääkimiseks läheb
teinekord vaja suurt kodanikujulgust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar