kolmapäev, 14. mai 2014

New Historical Low

Ma ei teeks numbrit ühest pisikesest «Postimehe» uudisnupust, kui selle taga poleks hirmu ühe kunagi lugupeetud ajalehe tuleviku pärast.
Kõnealuse nupu pealkiri oli alguses «Vene lennuk heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ma ei teadnud täpselt, mida nupukesest oodata. Ma ei tahtnud uskuda, et Vene lennuk kaamerameest kuskil Venemaal või Ukrainas tahtlikult pommitas. Ma tahtsin uskuda, et see oli õnnetus. Lääne vastus Putini Krimmi-kampaaniale, Ameerika ja Briti vägede toomine Balti riikidesse ja Poolasse, täiendavate hävitajate ilmumine meie taevasse ja soomlaste sagenevad üleõlapilgud NATO suunas on ilmselt Kremlile märku andnud, et nad on teinud vea. Kes ei taha seda uskuda, see võrrelgu Putini suurustavat retoorikat Ukraina sündmuste alguses ja Kremli viimaseid avaldusi, mis on üsnagi vaospeetud.
Aga kui link avanes ja nupukese päisest vaatas mulle vastu tuttav kaader purukspommitatud Homsi linnast Süürias, siis oli mulle kohe selge, et «Vene lennukit» polegi olnud, oli hoopis «Süüria valitsusvägede lennuk», mis, tõsi küll, oli tehtud Venemaal, õigemini kunagises Nõukogude Liidus.
Ma ärritusin väga – nii odav oli see trikk. Kirjutasin hetkelisel ajel nupukesele kommentaari ja soovitasin uudis maha võtta või vähemasti muuta selle pealkirja. Pealkiri, muide, häiris paljusid lugejaid. Kommentaator Ytleja999 tõi kujuka näite sellest, et «kui Iisrael ründaks kedagi oma F-16ga, siis ei ütleks keegi, et «USA lennuk ründas»».
Ilmselt märkas ka ajalehe toimetus, et on vea teinud, aga milles see täpselt seisnes, jäi tahtlikult või tahtmatult märkamata, sest pärast muutmist kõlas pealkiri: «MIG-21 heitis pommi otse kaameramehe pihta». Ei sõnagi Süüria valitsusest, kelle õhuväkke lennuk kuulub, kõik vihjed vägivallale tehakse ikkagi Venemaa suunas. Ytleja999 ilusat analoogiat kasutades tahaks küsida, kas keegi kirjutaks, et «F-16 tulistas Gazat»? Ei. Kui tahetakse tingimata lennuki marki mainida, siis kirjutataks «Iisraeli F-16 tulistas Gazat». Niisiis pidanuks pealkirjas seisma «MIG-21» asemel seisma «Süüria valitsusvägede MIG-21», aga ilmselt oleks jäänud ära üks hästi magus porikamakas Venemaa pihta.
Mu daamid ja härrad, uskuge, see pole enam magus; see on südamelehakkavalt läila. See jätab mulje, et «Postimehe» nuputreialid ei taotlegi enam objektiivsust, vaid üritavad kõigest oma sihtgruppi lõbustada. (Heauskselt jätan vaatlemata teise võimaluse, et sõna «Venemaa» nägemine võtab neilt võime objektiivselt mõelda.)
Seda hinnangut kipub toetama ka «Postimehe» üldine kallutatus ühe erakonna poole, mille groteskseim näide on kohalike omavalitsuste valimiste kajastamine. Valimistejärgse numbri esiküljel laiutas pilt ühe erakonna võidurõõmsast esinumbrist, just nagu võitnuks tema valimised. Aga võitis hoopis üks teine mees, ühest teisest erakonnast, kellest «Postimees» suutis esimese pildi ära trükkida alles kaks päeva pärast valimisi, ja seegi oli karikatuur.
Ning see, mu daamid ja härrad, on seisukord, mille kohta inglased ütlevad the new historical low. On lausa kurb, kui Jaan Tõnissoni «Postimees», kunagine rahvuslik-konservatiivse vaimsuse kandja, mandub su oma silma all ilma igasuguse vaimsuseta IRL-i «Kesknädalaks» ja lehe tegijate poliitiline meelsus (või ajakirjanduslik küündimatus) tsenseerib väljaannet riigis, mis on ajakirjanduse vabaduse poolest maailma esikümnes.
See on täpselt vastupidine olukorrale ühes meie naaberriigis, kus kehtivad jõhkrad riiklikud piirangud ajakirjandusele, kavatsetakse rahva hurraahüüete saatel tsenseerida Internetti, maksustada (õige nimetusega trahvida) välisfirmasid (Google, Microsoft), kes pakuvad Vene autoritele blogimiskeskkonda, ja tõe rääkimiseks läheb teinekord vaja suurt kodanikujulgust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar