Kuidas tunnevad ennast venelased Eestis

Astrid Kannel ütles Maalehes, et tundub, nagu oleks keegi kosmosest puistanud meie peale tolmu, mis teeb meid lolliks ja omavahel tülli ajab. Elementaarne inimväärikus läheb meelest. Iseseisev mõtlemine läheb meelest. Eestlased näevad igas venelases Putinit ja venelased tunnevad ennast Eestis nagu juudid Natsi-Saksamaal. Mitte kumbki pole tõsi. Aga kui esimene (igas venelases Putini nägemine) on tavalise rahvusliku nüriduse avaldus, siis enda juudina Natsi-Saksamaal tundmine venelaste poolt on ikka, andke andeks, rahvusiiku nartsissismi tipp. Need inimesed poleks nagu holokaustist kuulnud. Või usuvad koos Kremli televisiooniga, et maailm vastandub Venemaale paljast russofoobiast. Ei, mitte nagu juudid Natsi-Saksas, vaid nagu saksa rahvusvähemus II maailmasõjaaegses Euroopa riigis tunnete te ennast praegu. Riigis, kuhu Hitler pole veel tunginud, aga juba kõlab tema sõjatrummide põrin ja kanonaad ühes sõdurisaabaste raksumisega asfaldil ja linnatänavate kiviparketil.

Täpne näide oleks Tšehhoslovakkia ilma Müncheni kokkuleppeta. Kui seda riiki poleks pakutud diktaatorile rahustamiseks otsekui lutti karjuvale imikule. Magusas enesepettuses, et kui laps saab luti, siis äkki piima ei taha. Et on küll natuke häbi tšehhidele-slovakkidele silma vaadata, aga no kes sinna enam vaatama pääseb, kui sakslased on ees ja vähemasti Tšehhi igaveseks maailmakaardilt pühitud.

Nüüd on Tšehhi alles ja Slovakkia alles ja koguni Tšehhoslovakkia on alles. Ja oma õiguste eest võitlevatele sudeedisakslastele on läänest öeldud, et mis teil õieti häda on? Valimisõigus on olemas, õigus riigiametis töötada on olemas, õigus haridusele on olemas ja õigus kinnisvara omada on samuti olemas. Et peate Tšehhis tšehhi ja Slovakis slovaki keelt oskama? Aga mis selles ülemeelelist on? Riigis elades peab ikka riigi keelt oskama. Te ju ei kujuta ette, et slovakid tuleksid Saksamaal toime ilma saksa keeleta.

Niisiis, selles Tšehhoslovakkiat reetmata maailmas tungivad Natsi-Saksa väed üle Poola piiri. Ning selle asemel, et kolme päevaga kokku variseda, paneb Poola vastu. Ning selles maailmas tulevad rahvad Poolale appi. Rootsi tuleb appi ja annab lennukeid ja suurtükke ja laskemoona ja laseb Inglismaa abilennukid läbi oma õhuruumi. Ungari tuleb appi ja annab suurtükke ja laskemoona. Isegi Tšehhoslovakkia tuleb Poolale appi ja annab sõjamoona oma varudest, sest teab, et Poola võitleb ka tema sõda ja kuni Poola veel püsib, on Hitleri käed seotud ja Tšehhoslovakkiat ei ähvarda miski.

Ja teie olete sudeedisakslased ja elate rahva keskel, mis vaatavad hirmu ja vihkamisega Saksamaa poole. Ja tunnete, et osa selles hirmust ja vihkamisest on suunatud ka teile. Mõned teist kuulevad Goebbelsi sütitavaid kõnesid Saksa riigiraadiost: «Ein Volk! Ein Reich! Ein Führer!» Te olete otsekui kahe tule vahel ja nagu süüta süüdlased. Ja mitte kõik tšehhid-solvakid ei ole hästi kasvatatud ega oma loomulikku takti. Mõistmata seda, mida te tunnete ja läbi elate, lasevad nad teie peale lahti oma abituse ja hirmu.

Kas Poola peab vastu? Kas murrab vallutaja hambad või veereb sõjavanker taas üle Euroopa? 

Ein Reich, ein Volk, ein Führer! 

Один народ, одна страна, один вождь!

Nii tunnete te praegu end – nagu saksa vähemusrahvas II maailmasõja aegses riigis, kuhu Hitler pole veel jõudnud, aga kelle naabri kodus kõmisevad juba tema kahurid ja raksub sõdurisaabaste kontsade raud.

Hirm, et vägistaja ohvrilt peksa saab

Veebiväljaanne Politico kirutab Euroopa Liidu suurriikide tõsisest murest Ukraina võib sõja võita. Jeesus! See on Venemaale alandav! See võib Venemaad destabiliseerida!

"Avalikult väljendavad Euroopa suurriikide juhid Ukrainale toetust. Nüüd kardavad nad, et Venemaa alandav kaotus võib tekitada täiesti uusi probleeme," ütlesid lääne ametnikud Politicole. 

Mure on mõistetav. Näiteks lükkab jõhkard naise pikali, lööb tal ribid sisse, nina puruks, kõrvad katki, tirib juuksed veriseks, ja kargab talle siis otsa. Naine saab mehe munad pihku ja pigistab. Kõrvaltvaatajad aga ütlevad: «Oi-oi, see on ebaaus võte! See on suurele mehele alandav!»

Aga teisest küljest on see osa nende Venemaa-doktriinist, mille pani kirja Bismarck, vaadeldes Venemaa käitumist sõjas Napoleoniga. Aleksander I oli Euroopa «lipukandja» võitluses Prantsuse revolutsiooni katkuga. Ta kogus enda ümber väed, ründas, sai peksa, tegi rahu, kogus jõudu, ründas uuesti, sai peksa, tegi uue rahu, ründas uuesti ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni Napoleon jõudis Venemaale välja, kus Polkovnik Pakane ja Kindral Kõhutõbi ta meestest jagu said. Pärast kirjutasid võitjad ajaloo vallutushimulisest Korsika megalomaanist. Aga Bismarck tegi sellest järelduse, et Venemaaga polegi mõtet sõlmida rahu venelaste meelest alandavatel tingimustel, kui sul pole jõudu seda hoida, sest Venemaa ei pea säärasest rahust kinni, vaid hakkab jõudu koguma ja paneb siis tugevama õiguse maksma. Suhtumine on siis säärane, et las laps mängib, mis siis, et see mängimine on rohkem lõhkumine. Ega ta meid lõhu. Puhvertsoon on vahel.

Puhvertsoonil, see tähendab sellel, keda ta lõhub või võib lõhkuma hakata, säärast luksust ei ole.

II maailmasõjas käinuks Guterres kõigepealt Berliinis

Sellest saab 60 päeva, kui Venemaa oma naabrile kallale läks. Ukrainas mürisevad tanki- ja lennukimootorid, tõuseb taevani inimeste ahastus ja nutt. Aga milline kõrvulukustav vaikus on ÜRO-s valitsenud kõik need 60 päeva! Just nagu ei käikski Euroopas sõda. Just nagu oleks ÜRO-l midagi tähtsamat teoksil kui maailma julgeoleku üle valvata.

Aga nüüd siis viimaks, sõja 60. päeval, juhtus see, et ÜRO peasekräter António Guterres ikkagi võtab jalad kõhu alt välja ja hakkab tegusema. Ta käib esmaspäeval 25. aprillil Türgis, kes on lubanud võõrustada Venemaa ja Ukraina läbirääkimisi, lendab järgmisel päeval Moskvasse, kus kohtub Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, mille järel suundub ta neljapäeval Kiievisse. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi meelest on see ebaõiglane ja ebaloogiline. Zelenskõi meelest peaks Guterres külastama kõigepealt Kiievit, kaema Vene agressiooni tagajärgi ja alles siis, sõjaõudused silme ees, mimema Moskvasse. Praegu läheb Guterres ju II maailmasõja analoogiat kasutades kõigepealt Berliini, et seejärel, Hitleri seisukoht selge, minna «mõistusele tooma» tema ohvrit.

Muidugi võib ÜRO vaadata asjale teisiti. Tema selge eelistus võibki kuuluda praegusele okupandile. On ju Venemaa NSV Liidu õigusjärglane, aga NSV Liit oli kuulus selle poolest, et tõmbas enesele kogu maailma progressiivse üldsuse harda austuse. Selle kuritegude ees sulgesid silmad paljus suurkujud, nagu HG Wells, GB Shaw ja Picasso, ainsa erandina Apollinaire, kellest pärast N. Liidus käiku sai veendunud antikommunist. Selle maailmavaate esindajaile on Venemaa praegugi on liiga suur ja tähtis, et eksida. Nende meelest peabki ÜRO peasekretär kõigepealt, müts peos ja imetlusnaeratus näol, minema Moskvasse, võib-olla püüdma Vene presidenti (tegelikult küll isehakanud diktaatorit) pisut veenda, et valimatu pommitamine ja kolmekuuste beebide tapmine pole päris see, mida nii suurelt juhilt oodatakse, ja sellel on lääne rumalale ja sentimentaalsele avalikkusele ebasoodne mõju. Ning alles siis, see tehtud, võib ta minna Kiievisse, et Ukraina president «mõistusele tuua». Et mida teeb tuul müürile? Tema võitleb välismaa abiga. See pole päris aus, sest Venemaal on ainult oma ressursid, ja nüüd veel sanktsioonid. Nii et sa oled tuul, mida puhuvad liikvele lääneriigid, USA, EU, Jaapan, Kanada, Lõuna-Korea, Austraalia, Uus-Merema – ja ongi kõik. Aga on veel ülejäänud maailm, 160 riiki, ja ÜRO esindab ka seda. Ja see maailm on demokraatia- ja inimõiguse loengutest väsinud ja unistab päevast, mil lõpeks lääne hegemoonia. See maailm, see palju suurem maailm, tema ei näe Putinis mitte imikute mõrtsukat ja inimsaatuste sandistajat, vaid enese eesvõitlejat.

Vabadus de iure ja vabadus de facto

Oleme saanud vabaks de iure, aga mitte de facto. Piits peab ikka meie turjal laksuma ja aheldad meie kõrvus hoiatavalt kõlisema, et meie meel seisaks mõistusel. Kui käsku ei ole, siis mask ette ei tule. Kui turvamees vahele ei seisa, siis kassasabas distantsi ei pea. Kui ööklubis pidutsemise õigust ära ei võeta, siis me ennast ei vaktsineeri. Leidub mehepoeg, kes maskikandmise kohustust meelde tuletavale turvanaisele lõriseb: «Kas sa ei tea, et mul on relvakandmise luba?» (Fakt, et säärase ähvarduse peale tuleks see luba mehelt ära võtta, on praegu kõrvaline.) Kui erinevad oleme ikka kõigi Eesti tõsikonservatiivide põlatud Rootsist, kus «ajupestud, orjameelsed libe- ja tolerastid» suudavad ennast piirata ühegi keeluta, kõigest valitsuse soovituste peale. Sest mõistus ütleb, et nii on mõistlik. Meie «oma peaga mõtlejad» aga, kui ennast kätte võtavad, suudavad korraldada juba enne jõule humanitaarkatastroofi Eestist Bulgaariani, mis lööb kõik rekordid ja paneb üllatusest ahhetama kogu maailma.

Oh häda, Afganistan «langes»!

Lääs ei suuda mõista, kuidas Afganistan nii kergesti «langes». Süüks tuuakse korruptsiooni ja madalat moraali. Siin on unustatud mõni rikas huvitatud osapool nagu näiteks Pakistani huvi ära hoida elujõulise Afganistani riigi teke, mis oleks neile piirkonnas konkurendiks. Jaga siis pärast abirahasid ja investeeringuid. Mida rohkem sööjaid laua ääres, seda lahjem leem. Lihtsam on välja õpetada sõjavägi, mis tegutseb rangelt sissisõja reeglite järgi. ISIS hakkas päris sõjaväge mängima ja mis juhtus? On tagasi seal, kust alustas – väike terroristlik rühmitus. Hoopis targem on tegutseda terroristide salgana, kui annad liikmete arvult välja regulaararmee, mille vastu võitled. Sest kui regulaararmees on ilmalikud palgasõduritest nahahoidjad, aga sinul mehed, kes unistavad paradiisist ja 69 taevalikust kaunitarist, kelle neitsilikkus taastub kohe pärast vahekorda, no siis polegi nagu midagi eriti võrrelda. Esimene poole vaatab, et põgenetud saab, ja teine ei hooligi suurt maisest elust.

Idee jõuetust klientriigist pole uus. Sama tegi juba Suurbritannia, kui lõi Lähis-idas elujõuetud ja üksteisega vaenujalal olevad riigid. Seda enam, et Afganistan ei ole monoliitne riik, vaid väga ebaühtlane moodustus. Linnad on kolmanda maailma mõttes eesrindlikud, aga raskesti ligipääsetavates mägipiirkondades võimutsevad suguharupealikud, see tähendab raugad, kelle mõttemaailmas toimus viimane suurim muutus ajal, kui pühasõdalased 1300 aastat tagasi islami piirkonda tõid.

Kuidas siis ameeriklased seda ei tea? Eks me kõik projitseeri oma ka mõtted teiste inimeste pähe. Seepärast on ameeriklastel kerge uskuda, kui näiteks Allawi ja tema kaaslased selgitavad, et Iraagi rahvas hakkab kohe läänelikku demokraatiat ehitama, kui Saddam Hussein kukutatakse (ameeriklased ise ju teeksid seda), aga Iraagis võimule pääsenuna isegi mitte ei jätkanud uus valitsus sealt, kus Saddam pooleli jättis, vaid langes mõnes mõttes sügavamalegi. Miks Jeltsinile ei õnnestunud Venemaad liberaliseerida? Sest tema perekond ehk Semjaa, nagu seda seal kutsuti, oli jaol igal pool, kus raha liikus, ja nõudis oma osa, olles otsekui riiklikult toetatud maffia. Kas lääs tõesti ei teadnud? Midagi ei märganud? Semjaale «doljat» maksnud lääne ettevõtted oma kodumaal ei kaevanud? Või oli tegemist elevandi mittemärkamisega elutoas? Inimesed on võimelised koguni mitte märkama pereliikme alkoholismi või narkomaaniat, kuigi asi peaks kõrvaltvaatajate meelest ilmne olema. Miks siis imestada, kui sellesama inimliigi esindajad ei taha näha seni liitlaseks peetud isendi kaldumist veelgi kaugemale oportunismi rappa kui tema kukutatud eellane? 

Sama lugu on Afganistaniga. President Karzai vend oli riigi suurim narkoparun või lausa -hertsog. See ei sega jänkide ees head nägu tegemast, aga seljataga valmistumast ajaks, kui ameeriklased lahkuvad ja «päris elu» uuesti tagasi tuleb. Eelmiste presidentide ajal paistis see hetk viibivat. Nemad kallasid meeleldi raha Afganistani sõjamasina põhjatusse musta auku. Siis tuli Biden ja tõmbas mõttetutele kulutustele joone alla. Ameeriklased ütlevad selle kohta «to cut the losses». Nüüd on aeg asjast üle saada ja mõelda, kas valmistuda järgmiseks kaksiktorni ründamiseks või alustada kaugemalt, läbikukkumise päris põhjuste juurest, ja juba varem.

TNT-ga koroonaviiruse vastu

Teadlased on leidnud viisi, kuidas saaks koroonaviirusest lahti, ja täitsa ilma vaktsiinideta. Selleks läheb vaja ühte korralikku annust TNT-d.

Ja ma ei pea silmas mitte trinitrotoluooli, vaid Tatiste Ninade Talve. Või siis Tilkuvate Ninade Talve, kui see teile paremini sobib. Kui kogu maakera rahvastik terve pika talve ülitõsist ja -tatist nohu, siis võiksime tõenäoliselt anda Covidi ajaloo ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti.

Sest vaadake, tuleb välja, et rinoviirus (ehk ninaviirus) on kõvem ellujääja kui koroonaviirus (ehk pärgviirus) ja teeks viimasele tuule alla, kui ta pääseks ühekorraga ligi kõigile maailma ninadele. 

Coronavirus: How the common cold can boot out Covid

Koroonakriis ja Rootsi ratsionaalsus

Paljud ratsionaalsed inimesed imetlevad praegu Rootsit. Samal ajal kui kogu ülejäänud läänemaailm sulgeb piire ja paneb end karantiini, töötab kodust ja lapsed on distantsõppes, elab Rootsi vanaviisi edasi, just nagu kriisi ei olekski. Või kui arvab, et ongi kriis, «siis sellises kriisis ma elada tahaksingi». Firmad töötavad nagu muiste. Lapsed käivad koolis ja lasteaias. Vabal ajal patseerivad inimesed parkides ja mööda kergliiklusteid muus maailmas kohustuslikku kahemeetrilist sotsiaalset distantsi hoidmata.

Rootsi ja Taani jõudis haigus umbes ühel ajal ja levis umbes ühesuguse kiirusega. Siis aga läksid kahe riigi teed lahku. Taanlased läksid piirangute ja rootslased vabaduse teed. Nüüd on Taanis aktiivsete haigusjuhtude arv languses, ka päevane paranemiste arv on suurem kui uute haigestumiste aev, aga Rootsis kasvab haigestumus ja surmade arv ikka veel eksponentsiaalselt.

Rootslased on kindlasti ratsionaalne rahvas. Ratsionaalne vasakpoolne seab üldise hüvangu alati kõrgemale üksikisiku heaolust ja vaatab hetkest kaugemale. Kas tasub säilitada mõned inimelud ebademokraatlike piirangute hinnaga? Ja mida see majandusele tähendab? Mõelgem suurele pildile. Põeme selle haiguse parem kiiresti läbi ja püüame ellu jääda ja saavutada immuunsuse. Aga kui ellu ei jää ja immuunsust ei tule, siis sureme ära ja oleme teistpidi murest priid. Sest need, kes elavad edasi, elavad teadmises, et nad ei vääratanud demokraatia teel. Ning mis peamine: nad säilitasid Rootsi majanduse.

See on nende rootslaste ratsionaalsus, kelle kohta Briti kõrgkiht ütleb 'riff-raff'. Aga Rootsi kõrgkihi ratsionaalsus võib olla teine; Rootsi kõrgkiht võib mõtelda, et et Rootsi on unelmate riik, kuhu pürgivad paljud, ja kõrgkihi unelm on Rootsi unelma säilitamine. Selleks ei tohi kannatada Rootsi firmad. Kui kriisis räsitud maade firmad saavad olema odavmüügis, võib see anda Rootsi firmadele samasuguse uue hingamise, nagu oli omal ajal Ida-Euroopa firmade odavmüük läände, kui Rootsi valitsus andis firmadele raha Ida-Euroopa kokkuostuks. Kui Rootsi säilitab oma kuvandi, siis pole sellest midagi, kui jääb vähemaks neid, kelle kohta öeldakse 'riff-raff'. Uue 'riff-raffi' saab alati. Kui säilib Rootsi unelm, säilib sinna ka tung, ja seda kogu kriisist räsitud maailmast.