laupäev, 23. aprill 2022

II maailmasõjas käinuks Guterres kõigepealt Berliinis

Sellest saab 60 päeva, kui Venemaa oma naabrile kallale läks. Ukrainas mürisevad tanki- ja lennukimootorid, tõuseb taevani inimeste ahastus ja nutt. Aga milline kõrvulukustav vaikus on ÜRO-s valitsenud kõik need 60 päeva! Just nagu ei käikski Euroopas sõda. Just nagu oleks ÜRO-l midagi tähtsamat teoksil kui maailma julgeoleku üle valvata.

Aga nüüd siis viimaks, sõja 60. päeval, juhtus see, et ÜRO peasekräter António Guterres ikkagi võtab jalad kõhu alt välja ja hakkab tegusema. Ta käib esmaspäeval 25. aprillil Türgis, kes on lubanud võõrustada Venemaa ja Ukraina läbirääkimisi, lendab järgmisel päeval Moskvasse, kus kohtub Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, mille järel suundub ta neljapäeval Kiievisse. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi meelest on see ebaõiglane ja ebaloogiline. Zelenskõi meelest peaks Guterres külastama kõigepealt Kiievit, kaema Vene agressiooni tagajärgi ja alles siis, sõjaõudused silme ees, mimema Moskvasse. Praegu läheb Guterres ju II maailmasõja analoogiat kasutades kõigepealt Berliini, et seejärel, Hitleri seisukoht selge, minna «mõistusele tooma» tema ohvrit.

Muidugi võib ÜRO vaadata asjale teisiti. Tema selge eelistus võibki kuuluda praegusele okupandile. On ju Venemaa NSV Liidu õigusjärglane, aga NSV Liit oli kuulus selle poolest, et tõmbas enesele kogu maailma progressiivse üldsuse harda austuse. Selle kuritegude ees sulgesid silmad paljus suurkujud, nagu HG Wells, GB Shaw ja Picasso, ainsa erandina Apollinaire, kellest pärast N. Liidus käiku sai veendunud antikommunist. Selle maailmavaate esindajaile on Venemaa praegugi on liiga suur ja tähtis, et eksida. Nende meelest peabki ÜRO peasekretär kõigepealt, müts peos ja imetlusnaeratus näol, minema Moskvasse, võib-olla püüdma Vene presidenti (tegelikult küll isehakanud diktaatorit) pisut veenda, et valimatu pommitamine ja kolmekuuste beebide tapmine pole päris see, mida nii suurelt juhilt oodatakse, ja sellel on lääne rumalale ja sentimentaalsele avalikkusele ebasoodne mõju. Ning alles siis, see tehtud, võib ta minna Kiievisse, et Ukraina president «mõistusele tuua». Et mida teeb tuul müürile? Tema võitleb välismaa abiga. See pole päris aus, sest Venemaal on ainult oma ressursid, ja nüüd veel sanktsioonid. Nii et sa oled tuul, mida puhuvad liikvele lääneriigid, USA, EU, Jaapan, Kanada, Lõuna-Korea, Austraalia, Uus-Merema – ja ongi kõik. Aga on veel ülejäänud maailm, 160 riiki, ja ÜRO esindab ka seda. Ja see maailm on demokraatia- ja inimõiguse loengutest väsinud ja unistab päevast, mil lõpeks lääne hegemoonia. See maailm, see palju suurem maailm, tema ei näe Putinis mitte imikute mõrtsukat ja inimsaatuste sandistajat, vaid enese eesvõitlejat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar