Kuidas tunnevad ennast venelased Eestis

Astrid Kannel ütles Maalehes, et tundub, nagu oleks keegi kosmosest puistanud meie peale tolmu, mis teeb meid lolliks ja omavahel tülli ajab. Elementaarne inimväärikus läheb meelest. Iseseisev mõtlemine läheb meelest. Eestlased näevad igas venelases Putinit ja venelased tunnevad ennast Eestis nagu juudid Natsi-Saksamaal. Mitte kumbki pole tõsi. Aga kui esimene (igas venelases Putini nägemine) on tavalise rahvusliku nüriduse avaldus, siis enda juudina Natsi-Saksamaal tundmine venelaste poolt on ikka, andke andeks, rahvusiiku nartsissismi tipp. Need inimesed poleks nagu holokaustist kuulnud. Või usuvad koos Kremli televisiooniga, et maailm vastandub Venemaale paljast russofoobiast. Ei, mitte nagu juudid Natsi-Saksas, vaid nagu saksa rahvusvähemus II maailmasõjaaegses Euroopa riigis tunnete te ennast praegu. Riigis, kuhu Hitler pole veel tunginud, aga juba kõlab tema sõjatrummide põrin ja kanonaad ühes sõdurisaabaste raksumisega asfaldil ja linnatänavate kiviparketil.

Täpne näide oleks Tšehhoslovakkia ilma Müncheni kokkuleppeta. Kui seda riiki poleks pakutud diktaatorile rahustamiseks otsekui lutti karjuvale imikule. Magusas enesepettuses, et kui laps saab luti, siis äkki piima ei taha. Et on küll natuke häbi tšehhidele-slovakkidele silma vaadata, aga no kes sinna enam vaatama pääseb, kui sakslased on ees ja vähemasti Tšehhi igaveseks maailmakaardilt pühitud.

Nüüd on Tšehhi alles ja Slovakkia alles ja koguni Tšehhoslovakkia on alles. Ja oma õiguste eest võitlevatele sudeedisakslastele on läänest öeldud, et mis teil õieti häda on? Valimisõigus on olemas, õigus riigiametis töötada on olemas, õigus haridusele on olemas ja õigus kinnisvara omada on samuti olemas. Et peate Tšehhis tšehhi ja Slovakis slovaki keelt oskama? Aga mis selles ülemeelelist on? Riigis elades peab ikka riigi keelt oskama. Te ju ei kujuta ette, et slovakid tuleksid Saksamaal toime ilma saksa keeleta.

Niisiis, selles Tšehhoslovakkiat reetmata maailmas tungivad Natsi-Saksa väed üle Poola piiri. Ning selle asemel, et kolme päevaga kokku variseda, paneb Poola vastu. Ning selles maailmas tulevad rahvad Poolale appi. Rootsi tuleb appi ja annab lennukeid ja suurtükke ja laskemoona ja laseb Inglismaa abilennukid läbi oma õhuruumi. Ungari tuleb appi ja annab suurtükke ja laskemoona. Isegi Tšehhoslovakkia tuleb Poolale appi ja annab sõjamoona oma varudest, sest teab, et Poola võitleb ka tema sõda ja kuni Poola veel püsib, on Hitleri käed seotud ja Tšehhoslovakkiat ei ähvarda miski.

Ja teie olete sudeedisakslased ja elate rahva keskel, mis vaatavad hirmu ja vihkamisega Saksamaa poole. Ja tunnete, et osa selles hirmust ja vihkamisest on suunatud ka teile. Mõned teist kuulevad Goebbelsi sütitavaid kõnesid Saksa riigiraadiost: «Ein Volk! Ein Reich! Ein Führer!» Te olete otsekui kahe tule vahel ja nagu süüta süüdlased. Ja mitte kõik tšehhid-solvakid ei ole hästi kasvatatud ega oma loomulikku takti. Mõistmata seda, mida te tunnete ja läbi elate, lasevad nad teie peale lahti oma abituse ja hirmu.

Kas Poola peab vastu? Kas murrab vallutaja hambad või veereb sõjavanker taas üle Euroopa? 

Ein Reich, ein Volk, ein Führer! 

Один народ, одна страна, один вождь!

Nii tunnete te praegu end – nagu saksa vähemusrahvas II maailmasõja aegses riigis, kuhu Hitler pole veel jõudnud, aga kelle naabri kodus kõmisevad juba tema kahurid ja raksub sõdurisaabaste kontsade raud.

Hirm, et vägistaja ohvrilt peksa saab

Veebiväljaanne Politico kirutab Euroopa Liidu suurriikide tõsisest murest Ukraina võib sõja võita. Jeesus! See on Venemaale alandav! See võib Venemaad destabiliseerida!

"Avalikult väljendavad Euroopa suurriikide juhid Ukrainale toetust. Nüüd kardavad nad, et Venemaa alandav kaotus võib tekitada täiesti uusi probleeme," ütlesid lääne ametnikud Politicole. 

Mure on mõistetav. Näiteks lükkab jõhkard naise pikali, lööb tal ribid sisse, nina puruks, kõrvad katki, tirib juuksed veriseks, ja kargab talle siis otsa. Naine saab mehe munad pihku ja pigistab. Kõrvaltvaatajad aga ütlevad: «Oi-oi, see on ebaaus võte! See on suurele mehele alandav!»

Aga teisest küljest on see osa nende Venemaa-doktriinist, mille pani kirja Bismarck, vaadeldes Venemaa käitumist sõjas Napoleoniga. Aleksander I oli Euroopa «lipukandja» võitluses Prantsuse revolutsiooni katkuga. Ta kogus enda ümber väed, ründas, sai peksa, tegi rahu, kogus jõudu, ründas uuesti, sai peksa, tegi uue rahu, ründas uuesti ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni Napoleon jõudis Venemaale välja, kus Polkovnik Pakane ja Kindral Kõhutõbi ta meestest jagu said. Pärast kirjutasid võitjad ajaloo vallutushimulisest Korsika megalomaanist. Aga Bismarck tegi sellest järelduse, et Venemaaga polegi mõtet sõlmida rahu venelaste meelest alandavatel tingimustel, kui sul pole jõudu seda hoida, sest Venemaa ei pea säärasest rahust kinni, vaid hakkab jõudu koguma ja paneb siis tugevama õiguse maksma. Suhtumine on siis säärane, et las laps mängib, mis siis, et see mängimine on rohkem lõhkumine. Ega ta meid lõhu. Puhvertsoon on vahel.

Puhvertsoonil, see tähendab sellel, keda ta lõhub või võib lõhkuma hakata, säärast luksust ei ole.

II maailmasõjas käinuks Guterres kõigepealt Berliinis

Sellest saab 60 päeva, kui Venemaa oma naabrile kallale läks. Ukrainas mürisevad tanki- ja lennukimootorid, tõuseb taevani inimeste ahastus ja nutt. Aga milline kõrvulukustav vaikus on ÜRO-s valitsenud kõik need 60 päeva! Just nagu ei käikski Euroopas sõda. Just nagu oleks ÜRO-l midagi tähtsamat teoksil kui maailma julgeoleku üle valvata.

Aga nüüd siis viimaks, sõja 60. päeval, juhtus see, et ÜRO peasekräter António Guterres ikkagi võtab jalad kõhu alt välja ja hakkab tegusema. Ta käib esmaspäeval 25. aprillil Türgis, kes on lubanud võõrustada Venemaa ja Ukraina läbirääkimisi, lendab järgmisel päeval Moskvasse, kus kohtub Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, mille järel suundub ta neljapäeval Kiievisse. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi meelest on see ebaõiglane ja ebaloogiline. Zelenskõi meelest peaks Guterres külastama kõigepealt Kiievit, kaema Vene agressiooni tagajärgi ja alles siis, sõjaõudused silme ees, mimema Moskvasse. Praegu läheb Guterres ju II maailmasõja analoogiat kasutades kõigepealt Berliini, et seejärel, Hitleri seisukoht selge, minna «mõistusele tooma» tema ohvrit.

Muidugi võib ÜRO vaadata asjale teisiti. Tema selge eelistus võibki kuuluda praegusele okupandile. On ju Venemaa NSV Liidu õigusjärglane, aga NSV Liit oli kuulus selle poolest, et tõmbas enesele kogu maailma progressiivse üldsuse harda austuse. Selle kuritegude ees sulgesid silmad paljus suurkujud, nagu HG Wells, GB Shaw ja Picasso, ainsa erandina Apollinaire, kellest pärast N. Liidus käiku sai veendunud antikommunist. Selle maailmavaate esindajaile on Venemaa praegugi on liiga suur ja tähtis, et eksida. Nende meelest peabki ÜRO peasekretär kõigepealt, müts peos ja imetlusnaeratus näol, minema Moskvasse, võib-olla püüdma Vene presidenti (tegelikult küll isehakanud diktaatorit) pisut veenda, et valimatu pommitamine ja kolmekuuste beebide tapmine pole päris see, mida nii suurelt juhilt oodatakse, ja sellel on lääne rumalale ja sentimentaalsele avalikkusele ebasoodne mõju. Ning alles siis, see tehtud, võib ta minna Kiievisse, et Ukraina president «mõistusele tuua». Et mida teeb tuul müürile? Tema võitleb välismaa abiga. See pole päris aus, sest Venemaal on ainult oma ressursid, ja nüüd veel sanktsioonid. Nii et sa oled tuul, mida puhuvad liikvele lääneriigid, USA, EU, Jaapan, Kanada, Lõuna-Korea, Austraalia, Uus-Merema – ja ongi kõik. Aga on veel ülejäänud maailm, 160 riiki, ja ÜRO esindab ka seda. Ja see maailm on demokraatia- ja inimõiguse loengutest väsinud ja unistab päevast, mil lõpeks lääne hegemoonia. See maailm, see palju suurem maailm, tema ei näe Putinis mitte imikute mõrtsukat ja inimsaatuste sandistajat, vaid enese eesvõitlejat.