Olen leppinud oma vaistliku vasakpoolsusega, kas siis sentimentaalsusest või kartusest ise kunagi abivajajate hulka sattuda. Seepärast olen tööpuudust ikka halvaks asjaks pidanud. Kuid mõnel viimasel aastal olen oma senistes veendumustes kahtlema hakanud. Ja seda hirmust omaenese elu pärast, ehk siis – argusest.
2010. aasta oli liikluses imeline aasta. Ja ma ei räägi ainult statistikast, mis kergitas meid liiklussurmade arvu poolest Kesk-Ameerika või Balkani riikidega ühelt pulgalt Euroopa keskmike hulka. Ma räägin tolle aasta liikluspildist. See oli otsekui mõnes teises riigis. Liiklus oli sujuvam, Balkani (ehk Balti) stiilis juhtimisvõtted kohtas haruharva. Juhid näitasid suunda, aga mitte keskmist sõrme. Ja kui aasta lõpp ligines ning hukkunute arv jäi ikka tunduvalt väiksemaks eelmise 2009. aasta maagilisest saja piirist, siis tekkis paljudel lootus, et äkki ei tulegi sel aastal sadat liiklusohvrit täis. Ja milline rõõm see oli, kui uskumatu saigi tõeks, ja liikluses hukkuski kõigest 78 inimest! Suhtarvudes oli seda küll kaks ja pool korda rohkem kui näiteks Rootsis, kus miljoni inimese kohta hukkus liikluses kõigest 28 inimest, aga noh, olgem ausad: Rootsi on Rootsi ja Eesti kohta oli see tõeliselt hea tulemus, lausa supertulemus. Rahvas on sõitma õppinud, leidsid paljud, nii artiklite autorid kui ka lugude kommenteerijad ajalehtede veebikülgedel.
Kuid mitte kõik ei rõõmustanud selle arvu üle. Mõnele mõjus see nagu ussi hammustus, ning otsekohe asusid nad Pühasse Sõtta statistikanimelise vale vastu.
Nad kuulutasid Tõelist Tõde, Tõelist Põhjust, miks selle aasta statistika nii ilus tuli.
Mitte RAHVAS pole sõitma õppinud, vaid RAHVAS ei sõidagi enam! RAHVAL, kas teate, pole enam tööd, ja kui pole tööd, siis raha netu ja auto seisab niisama! Logiš? Vaat millepärast tee ääres enam laipu ei ole! RAHVAS ei lihtsalt sõida! Kui sõidaks, oleksid ka laibad. Ja üldse, mis suunanäitamisest te räägite! Eestis ei saagi suunda näidata. Nii kui näitad, käänab keegi ette. Isegi kui seda tarvis ei ole. Lihtsalt kärukeeramise rõõmust. Eestlased, kas teate, ongi säärased kärukeerajad. Ja sellepärast vahetabki RAHVAS rida suunda näitamata ja järsku, otsekui raiudes, et alatud sigatsejad eemale ehmatada ja kärukeerajaile endile käru keerata!
Tollel kaugel 2010. aastal ma arvasin, et keegi on lihtsalt vasaku jalaga tõusnud või muidu halvas tujus. Autosid oli tõesti maanteedel pisut vähem, aga mitte ka nii palju, et saaks väita: RAHVAS enam ei sõida. Sõitis küll, ja päris viisakalt sõitis.
Aga siis saabus järgmine, 2011. aasta. Kuigi enamik liiklejaid sõitis edasi nagu mullu, sigines tasapisi nende hulka jälle märgatav kogus juhte, kes tormasid liikluses edasi, nagu poleks see päris elu, vaid Grand Theft Auto.
Taas tulid ridamisi säärased uudised, et poiss kogus 500 eurot ja ostis auto, aga ei läinud mitte autokooli, vaid viinapoodi sõitu õppima ja sõitis esimeses kurvis vastu puud, viies hauda autotäie noori mehi veel enne, kui nende elu oli jõudnud alata. Ning jälle hakati kalduma vastassuunda, kus põrgati kokku vastutulijaga.
Ja sääraseid uudiseid tuli üha juurde. 2014. aastal meenutas liikluspilt uuesti 2007. aasta oma, ning äkki tabasin end ootamatult mõttelt.
Kas need uued surmapõlgurid polegi äkki see RAHVAS, kellel üle mõne aja oli jälle raha autoga sõita… ja uusi laipu tee äärde tekitada. Sest 2011. aastal oli majanduses alanud väike tõus, tööpuudus oli vähenenud ja need, kes olid pidanud paaril eelmisel aastal jala käima või jalgrattaga sõitma, pääsesid õnnetuseks taas rooli taha.
Seepärast peangi vastu tahtmist tunnistama, et tööpuudusel ja masul on ka häid külgi, vähemasti Eestis. Hoiab teedelt ära mõned, kes võiksidki liiklusest eemale jääda. Kärukeerajad, kes võiksidki kärusaisade vahele jääda ja rooliratta taha mitte tükkida.