Mäletan meie iseseisvuse algusaega. Vabariigi aastapäevakontserdi järel ütles keegi välismaa diplomaat, et riike, mis võivad säärase tasemega kontserdi korraldada, ei olegi maailmas väga palju. Muidugi rääkis ta ERSOst. Ja kuigi mõni eriline snoob võib nina kirtsutades öelda, et Moskva või Londoni tipporkestrid on «palju paremad» – siis kui ERSOl on hea õhtu (või lõuna) – kui neil on dirigendiga klapp – siis – jah, siis on kõik võimalik.
Täna oli ERSOl hea lõuna, oli klapp dirigendi Dimitris Botinisega, ja kõik oligi võimalik. Anatoli Ljadovi «Kikimora», Pjotr Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 ja Sergei Rahmaninovi «Sümfoonilised tantsud» kõlasid ERSO lõunakontserdil nii hästi, et 8-eurose piletihinna eest tundus asi lausa vargusena. Kui päris kontserdi alguses tulid mõned pillirühmad sisse mõningase «vargusega» (st mitte kõik päris üheaegselt), siis õige varsti said flegmaatilised eestlased minema ja orkester kõlas nagu ühtne organism. Dirigent kreeklane Dimitris Botinis on Venemaa tõusvaid tähti. Pärast Kreeka konservatooriumi lõpetamist õppis ta Venemaal, võitis seal suure konkursi ja jäigi. Täitsa loomulik – kui 2500 aastat tagasi oli muusikaelu Kreekas märgatavalt kõrgemal järjel kui Sarmaatia väljadel, kus sküütidel oli muudki teha peale pillimängu, siis tänapäeval on lugu vastupidi: Venemaa kuulub maailma muusikaeliiti, aga Kreeka paraku mitte. Viie Venemaa-aastaga on Botinis dirigeerinud kõiki tähtsamaid Peterburi ja Moskva orkestreid ja eeskätt muidugi Vene heliloojaid. Mulle tundus, et tal oli ka ERSOga päris hea klapp. Ljadovi «Kikimora» oli nõiduslik pala samanimelisest võluolendist, mida tundusid nautivat nii orkester, dirigent kui ka publik. Järgnes Tšaikovski Esimene klaverikontsert Ivari Ilja esituses. Ilja esitas Tšaikovski klaverikontserdi, ütleksin, mängleva kergusega. Tean, et see võib kõlada profaneerivalt, aga just nii see mulle tundus – keerukas ja nõudlik pala tundus tema sõrmede läbi kergem, kui nii mõnelegi meist koerapolka. Niisugune tehniline tase lubab esitajal panna palasse dünaamika, tunded, lubab esitada pala ennast unustades (mida Ilja päriselt siiski ei teinud, sest vajalikul hetkel vaatas ta alati dirigendi poole, kes talle vastu vaatas. Aga säärase «kahekõneta» pole Tšaikovski klaverikontsert mõeldav, kui seda ei esita ega dirigeeri täpselt programmeeritud robotid. Erilise mõnuga esitas orkester (ja juhatas dirigent) viimase pala, Rahmaninovi «Sümfoonilised tantsud». Keskmiste ja tagumiste pillirühmade meestel oli rõõm muusikast silmist näha, ja see polnud ilmselt põhjuseta, sest dirigent lasi meestel pärast kontserti tõusta ja rahval neid eraldi aplausiga tänada. (Need olid pillirühmad, mis tavaliselt teiste varju jäävad. Aga täna oli nende päev, ja dirigent, tark mees, pani seda tähele.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar