Koduvägivald ja Vene traditsioonid

Vene Duuma võttis vastu seaduse, mida inimõiguslased on nimetanud «kõrvakiiluseaduseks». Nimelt leidsid duumasaadikud, et ei saa inimest vangi saata, kui ta lapsele sõbraliku laksu annab. Muidu rikutavat õigeusklikke väärtusi ja Venemaa traditsioone. Nimelt olla Venemaal lapsed alati oma vanemaid austanud. Mina ei saa aru, kuidas ei lase lastel oma vanemaid austada see, et keelatakse perevägivald. Ja mis erilised väärtused on «õigeusu väärtused», mida koduvägivalla kriminaliseerimine samuti keelab? Olen ka piiblit lugenud ega ole vähemasti selle kristlikust osast (uuest testamendist) leidnud midagi, mis kõneleks perevägivalla keelamise vastu. Jah, naine peab kartma oma meest (igati mõistlik, sest juba mehe suurem jõud manitseb ettevaatusele), aga Paulus ütleb, et mees peab armastama ja kohtlema oma naist nagu iseennast, seega peaks naisepeks kristlike põhimõtetega olema samaväärne flagellatsiooni ehk enesepiitsutusega. Siis see vihje neljandale käsule, ehk «austa oma isa ja ema». Duumasaadikud ajavad ilmselt segamini austuse ja hirmu. Peks paneb lapsed kindlasti oma vahemaid kartma, aga kas ka austama? Pigem vastupidi. Mis tähendab, et nende tagurlike duumasaadikute meelest hirm ongi austus. Hirm võib olla austuse osa. Eesti keeles on ju ka sõna «aukartus». Kuid Albert Schweitzer rääkis «aukartusest elu ees». Tema oli see harras austus, hirm liiga teha, tahtmatult vigastada. See pole sama mis kartus. See on näide, kuidas kaks sõna kokku liidetuna tähendavad midagi kolmandat kui osasõnad. Ja mis erilised väärtused on õigeusu «kristlikud» väärtused? Mille poolest peaksid idakiriku «kristlikud väärtused» erinema läänekiriku omist? Mõlemad põhinevad kristlikul piiblil.

Aga, nojah, piibel, algne õpetus, on nii mõnigi kord usust välja jäetud. Võtame näiteks mõned Jeesuse ja Pauluse sõnad. Jeesuse lauset, et kes sabatit ei pea, see paradiisi ei saa, ma üldse ei käsitle. Aga veel ütles Jeesus: «Ärge mõistke kohut, sest ka teie üle mõistetakse kohut.» Aga mida on kirikud läbi ajaloo suurima mõnuga teinud? Õigus, kohut mõistnud. Mõistavad tänapäevani. Kuulutavad, et patu palk on surm, ja samas pilastavad poisse. 

Ja teises kohas ütles Jeesus: «Andke keisrile, mis keisri kohus, ja jumalale, mis jumala kohus,» mida ei saa mõista teisiti kui religiooni lahutamisena riigist. Aga mida on kirik läbi ajaloo teinud? Sekkunud ilmalikku valitsemisse. Tahab veel praegugi seda teha. Ja siis see kuulus Pauluse ütlus, et kui kristlusest kõik pealispidine kihthaaval ära võtta, siis jäävad järele «usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus». 

Aga ilmselt on kirikuisad oma «traditsioonilisi väärtusi» arutades jätnud Jeesuse ja Pauluse kui mõistmatud ja kõrvalised isikud ukse taha.

ERSO Lõunakontsert 12. jaanuaril 2017

Tere!

Mäletan meie iseseisvuse algusaega. Vabariigi aastapäevakontserdi järel ütles keegi välismaa diplomaat, et riike, mis võivad säärase tasemega kontserdi korraldada, ei olegi maailmas väga palju. Muidugi rääkis ta ERSOst. Ja kuigi mõni eriline snoob võib nina kirtsutades öelda, et Moskva või Londoni tipporkestrid on «palju paremad» – siis kui ERSOl on hea õhtu (või lõuna) – kui neil on dirigendiga klapp – siis – jah, siis on kõik võimalik.

Täna oli ERSOl hea lõuna, oli klapp dirigendi Dimitris Botinisega, ja kõik oligi võimalik. Anatoli Ljadovi «Kikimora», Pjotr Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 ja Sergei Rahmaninovi «Sümfoonilised tantsud» kõlasid ERSO lõunakontserdil nii hästi, et 8-eurose piletihinna eest tundus asi lausa vargusena. Kui päris kontserdi alguses tulid mõned pillirühmad sisse mõningase «vargusega» (st mitte kõik päris üheaegselt), siis õige varsti said flegmaatilised eestlased minema ja orkester kõlas nagu ühtne organism. Dirigent kreeklane Dimitris Botinis on Venemaa tõusvaid tähti. Pärast Kreeka konservatooriumi lõpetamist õppis ta Venemaal, võitis seal suure konkursi ja jäigi. Täitsa loomulik – kui 2500 aastat tagasi oli muusikaelu Kreekas märgatavalt  kõrgemal järjel kui Sarmaatia väljadel, kus sküütidel oli muudki teha peale pillimängu, siis tänapäeval on lugu vastupidi: Venemaa kuulub maailma muusikaeliiti, aga Kreeka paraku mitte. Viie Venemaa-aastaga on Botinis dirigeerinud kõiki tähtsamaid Peterburi ja Moskva orkestreid ja eeskätt muidugi Vene heliloojaid. Mulle tundus, et tal oli ka ERSOga päris hea klapp. Ljadovi «Kikimora» oli nõiduslik pala samanimelisest võluolendist, mida tundusid nautivat nii orkester, dirigent kui ka publik. Järgnes Tšaikovski Esimene klaverikontsert Ivari Ilja esituses. Ilja esitas Tšaikovski klaverikontserdi, ütleksin, mängleva kergusega. Tean, et see võib kõlada profaneerivalt, aga just nii see mulle tundus – keerukas ja nõudlik pala tundus tema sõrmede läbi kergem, kui nii mõnelegi meist koerapolka. Niisugune tehniline tase lubab esitajal panna palasse dünaamika, tunded, lubab esitada pala ennast unustades (mida Ilja päriselt siiski ei teinud, sest vajalikul hetkel vaatas ta alati dirigendi poole, kes talle vastu vaatas. Aga säärase «kahekõneta» pole Tšaikovski klaverikontsert mõeldav, kui seda ei esita ega dirigeeri täpselt programmeeritud robotid. Erilise mõnuga esitas orkester (ja juhatas dirigent) viimase pala, Rahmaninovi «Sümfoonilised tantsud». Keskmiste ja tagumiste pillirühmade meestel oli rõõm muusikast silmist näha, ja see polnud ilmselt põhjuseta, sest dirigent lasi meestel pärast kontserti tõusta ja rahval neid eraldi aplausiga tänada. (Need olid pillirühmad, mis tavaliselt teiste varju jäävad. Aga täna oli nende päev, ja dirigent, tark mees, pani seda tähele.)