Eesti ajakirjanduse valus pereheitmine: Postimees 29.12.2014

«Kui inimesed on aktiivselt poliitikas ja väidavad, et saavad olla samal ajal ajakirjanikud, siis kumba poolt nad petavad?» küsib Eesti Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk tänases (29.12.2014) Postimehes armutult.

Kui ajakirjanikud ei näe selles probleemi, siis on neil suur probleem. Nad ei mõista ei demokraatia ega vaba ajakirjanduse olemust. Nii lihtne see ongi.

Mitte kõik ei jaga seda arvamust. Kaarel Tarand kirjutab: «Poliitika ja ühiskonna juhtimine ei peaks kunagi tähendama mistahes silla põletamist,. Parlamendis olekut peakski käsitlema ajutise ametina, kust minnakse põhi- või endise tegevuse juurde tagasi või kolmandale edasi.» Aga kes rääkis sildade põletamisest? Juttu oli kõigest teatud reeglite jälgimisest valimiste ajal. 

Lauristin: võib olla käes aeg, kus Eestis tuleks Saksamaa ja Suurbritannia eeskujul loobuda ajakirjanikele poliitikas osalemisel kunstlike piiride seadmisest. «Ajakirjaniku töö on avalik – igaüks saab ju tekstist välja lugeda, kas ta kirjutab kui partei ideoloog või kui loov inimene, kellel on laiem vaade.» Tuletagem meelde – kõnelus on valimiste ajast. Kuhu jäävad muidu kandidaatide võrdsed võimalused?

Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankleri sõnul ei ole nende jätkamisel Eesti Ekspressis pärast valimisi takistusi, sest lehe lugeja tahabki emotsionaalsemat ja hoiakulisemat ajakirjandust, kus kirjutaja taust pole määrav. – Täitsa õige! Rõhk on sõnadel «pärast valimisi». Kuid selline ajakirjanik peab ennast määratlema poliitiliselt, ta ei saa esineda lihtsalt toimetuse nimel. Kui kirjutab Tarand, siis kirjutab ta enese, mitte oma väljaande nimel. Maailmas on ju üsna levinud, et poliitikud ja igasugused aktivistid (kes sõna valdavad) avaldavad ajakirjanduses artikleid, ja tihti ei lähe nende hoiak kokku väljaande põhivooluga. Ja ka sellest pole katki midagi, sest nad esindavad iseendid, aga mitte väljaannet. Kui Tarand kirjutab Postimehes, siis teab igaüks, et see on Tarandi, aga mitte Postimehe arvamus.

Niisiis, vähemasti mina ootan n-ö toimetuse ajakirjandusest sõltumatut informatsiooni, mida ajakirjanik oma võimete järgi esitab. Tundelaengu saamiseks kuulan muusikat või loen ilukirjandust.

Mõtteid uue peapiiskopi Urmas Viilma intervjuu kohta 20.12.2014 «Arteris»

Rõõm lugeda intervjuud intelligentse inimesega, kes tunneb muret Eesti tuleviku pärast. Pisut tahaksin siiski vaielda vabaduste teema käsitluse üle. «Vabadusega, kus enam piire pole, oleme jõudnud nii kaugele, et ei kasva ainult vabadus olla rahulolematu, kriitiline ja kogu aeg nuriseda, vaid varsti võib öelda inetusi ka enda ees istuvale inimesele, kui ma teda tunnen ja tema mind tunneb.»

Kuid kas see ongi nn õige vabadus? Mulle meenutab see pigem vasika vabadust karjalaskepäeval kui vaba inimese käitumist. See on antisotsiaali käitumine. Oleme tulnud piirangute ühiskonnast ja tahame piirangud üldse ära unustada.

Kuid tõeliselt vaba inimene – mitte karjalaskepäeva vasikas, mitte antisotsiaal – ei unusta vabaduse teist poolt, vajadust arvestada ka sootsiumi teiste liikmete vabadusega. Üksikisiku vabadus ei tohi piirata sootsiumi teiste liikmete vabadust. Vabadus suitsetada ei tohi piirata teiste vabadust värskele õhule, ning vabadus vindisena autorooli istuda või lennutada mitmekümne tuhande inimese pea kohal 30-kg kaaluvat drooni ei kaalu kuidagi üles sootsiumi teiste liikmete vabadust elule ja tervisele.

Samuti õnnitlen ma hr peapiiskoppi ESIMESE MÕISTUSPÄRASE KRIITIKA PÄRAST, mida olen kuulnud kooseluseaduse vastuvõtmise kohta. POLIITIKUIL EI OLNUD MANDAATI SELLE VASTUVÕTMISEKS, NAD LÄKSID SELLEGA ÜLE PÕHISEADUSEGA SÄTESTATUD PIIRI. Põhjendus, et «nii on õige, sest Euroopas arvatakse nii, ja kes ei arva õigesti, see arvab valesti», on umbes sama tobe, kui et «NLKP viimase kongressi juhistes ju öeldi, et nii on õige». See tähendab, et eestlane on nii harjunud kellegi kintsu kaapima, et see on muutunud psühholoogiliseks vajaduseks. Kui Moskva on turjalt kadunud, siis mõeldakse endale turjale Brüssel, andmata endale aru, et ollakse nüüd hoopis teistsuguses liidus. See on otsekui kaassõltuvus. Kui mõnel rahval on soov tunda jalge vahel sadulat ja sadulat kandmas teisi rahvaid, siis mõnel rahval jälle on harjumus tunda seljas sadulat ja ihu vastas sadulasistuja kintse, mida saaks kaapida.

Ja teisest küljest on asi ilmselt piiride puudumises. Rahval pole ühtki hooba vastumeelseid poliitikuid poliitikast välja hääletada. Seepärast võib puuduvaid piire kompav poliitik jõuda täpselt nii kaugele, nagu tema die Kinderstube (või selle puudumine) lubab. See on ühe teise kirikuõpetaja pärand. Kõnelen Illar Hallaste valimisseadusest, mis pani aluse tänapäevasele poliitikute võõrandumisele rahvast. «Üks kolmanda kursuse kaugõppe juuratundeng on kokku kirjutanud ainsa valimisseaduse, millega tema parlamenti pääseb,» nagu ütles Jüri Toomepuu otse-eetris vihaga, kui mõistis, et Eestis pole jõudu, mis vääraks selle seaduse vastuvõttu. Vastuseks Illar Hallaste ainult irvitas ja kiitis oma seadust. Et isegi Saksa poliitikud soovinuksid säärast valimisseadust Saksamaale, kuid olevat möönnud, et kahjuks on Saksa demokraatia juba liiga kaugele arenenud ja seepärast pole säärase poliitikusõbraliku seaduse vastuvõtt Saksamaal enam võimalik. Hallastel oli õigus. Saksamaal olnuks säärase seaduseelnõuga väljatulek poliitiline enesetapp. Eestis aga läks see läbi ja see lõigi aluse rahva praegusele võõrandumisele poliitikast.

Et see nii on, selleks võrdleme üht sarnast skandaali vana demokraatiaga riigis ja noorukeses Ida-Euroopa demokraatias. Võib-olla inimesed mäletavad mõne aasta tagasu kuluhüvitiste skandaali. Ühendkuningriigis ei pääsenud ükski skandaalis nimetatud poliitik enam parlamenti ja see oli muide ja Eesti juurtega poliitiku Lembit Öpiku poliitikukarjääri lõpp – ta oli maksnud kuluhüvitisest kiiruse ületamise eest saadud trahve. Kuidas läks aga Eestis? Parlamenti pääsesid kõik skandaalist puudutatud poliitikud, kui nad mõnel teisel põhjusel (nt partei juhtkonna soogingu kaotamise tõttu) valimisnimekirjas liiga tahaotsa ei kukkunud.

Neis kahes riigis on väga erinevad valimisseadused. Ühendkuningriigis on valimisringkondi sama palju kui kohti parlamendis ja igast ringkonnast pääseb parlamenti ainult võitja. Ühendkuningriigis saab valija karistada poliitikut vähemasti sellega, et ei hääleta järgmisel korral tema poolt ja mehe/naise poliitikukarjäär ongi sellega lõppenud. Meie inimesel säärane võimalus puudub, sest meil pääsevad parlamenti nimekirja esimesed liikmed. Seega on meie inimese ainus võimalus karistada teda solvanud poliitikut häälega vastasparteile, mis võib olla inimesele väga vastumeelne. Seepärast meie pettunud valija kas jätab üldse hääletamata või hääletatab, kuni silme ees veel vihast päris must ei ole, hambad ristis, ikkagi lemmikpartei poolt, sest näeb võimul parema meelega «pätte ja vargaid» kui «Kremli mõjuagente».

Aga kuni parteiliidritel on «savi», mida matsikari neist arvab, jääb Eesti inimestel vaid korrutada Kesk-Aasia elutõde «las koerad hauguvad, karavan läheb edasi». Mis näitab minu suureks kurvastuseks meie poliitilise kultuuri juuri.