Oleme saanud vabaks de iure, aga mitte de facto. Piits peab ikka meie turjal laksuma ja aheldad meie kõrvus hoiatavalt kõlisema, et meie meel seisaks mõistusel. Kui käsku ei ole, siis mask ette ei tule. Kui turvamees vahele ei seisa, siis kassasabas distantsi ei pea. Kui ööklubis pidutsemise õigust ära ei võeta, siis me ennast ei vaktsineeri. Leidub mehepoeg, kes maskikandmise kohustust meelde tuletavale turvanaisele lõriseb: «Kas sa ei tea, et mul on relvakandmise luba?» (Fakt, et säärase ähvarduse peale tuleks see luba mehelt ära võtta, on praegu kõrvaline.) Kui erinevad oleme ikka kõigi Eesti tõsikonservatiivide põlatud Rootsist, kus «ajupestud, orjameelsed libe- ja tolerastid» suudavad ennast piirata ühegi keeluta, kõigest valitsuse soovituste peale. Sest mõistus ütleb, et nii on mõistlik. Meie «oma peaga mõtlejad» aga, kui ennast kätte võtavad, suudavad korraldada juba enne jõule humanitaarkatastroofi Eestist Bulgaariani, mis lööb kõik rekordid ja paneb üllatusest ahhetama kogu maailma.
