esmaspäev, 16. august 2021

Oh häda, Afganistan «langes»!

Lääs ei suuda mõista, kuidas Afganistan nii kergesti «langes». Süüks tuuakse korruptsiooni ja madalat moraali. Siin on unustatud mõni rikas huvitatud osapool nagu näiteks Pakistani huvi ära hoida elujõulise Afganistani riigi teke, mis oleks neile piirkonnas konkurendiks. Jaga siis pärast abirahasid ja investeeringuid. Mida rohkem sööjaid laua ääres, seda lahjem leem. Lihtsam on välja õpetada sõjavägi, mis tegutseb rangelt sissisõja reeglite järgi. ISIS hakkas päris sõjaväge mängima ja mis juhtus? On tagasi seal, kust alustas – väike terroristlik rühmitus. Hoopis targem on tegutseda terroristide salgana, kui annad liikmete arvult välja regulaararmee, mille vastu võitled. Sest kui regulaararmees on ilmalikud palgasõduritest nahahoidjad, aga sinul mehed, kes unistavad paradiisist ja 69 taevalikust kaunitarist, kelle neitsilikkus taastub kohe pärast vahekorda, no siis polegi nagu midagi eriti võrrelda. Esimene poole vaatab, et põgenetud saab, ja teine ei hooligi suurt maisest elust.

Idee jõuetust klientriigist pole uus. Sama tegi juba Suurbritannia, kui lõi Lähis-idas elujõuetud ja üksteisega vaenujalal olevad riigid. Seda enam, et Afganistan ei ole monoliitne riik, vaid väga ebaühtlane moodustus. Linnad on kolmanda maailma mõttes eesrindlikud, aga raskesti ligipääsetavates mägipiirkondades võimutsevad suguharupealikud, see tähendab raugad, kelle mõttemaailmas toimus viimane suurim muutus ajal, kui pühasõdalased 1300 aastat tagasi islami piirkonda tõid.

Kuidas siis ameeriklased seda ei tea? Eks me kõik projitseeri oma ka mõtted teiste inimeste pähe. Seepärast on ameeriklastel kerge uskuda, kui näiteks Allawi ja tema kaaslased selgitavad, et Iraagi rahvas hakkab kohe läänelikku demokraatiat ehitama, kui Saddam Hussein kukutatakse (ameeriklased ise ju teeksid seda), aga Iraagis võimule pääsenuna isegi mitte ei jätkanud uus valitsus sealt, kus Saddam pooleli jättis, vaid langes mõnes mõttes sügavamalegi. Miks Jeltsinile ei õnnestunud Venemaad liberaliseerida? Sest tema perekond ehk Semjaa, nagu seda seal kutsuti, oli jaol igal pool, kus raha liikus, ja nõudis oma osa, olles otsekui riiklikult toetatud maffia. Kas lääs tõesti ei teadnud? Midagi ei märganud? Semjaale «doljat» maksnud lääne ettevõtted oma kodumaal ei kaevanud? Või oli tegemist elevandi mittemärkamisega elutoas? Inimesed on võimelised koguni mitte märkama pereliikme alkoholismi või narkomaaniat, kuigi asi peaks kõrvaltvaatajate meelest ilmne olema. Miks siis imestada, kui sellesama inimliigi esindajad ei taha näha seni liitlaseks peetud isendi kaldumist veelgi kaugemale oportunismi rappa kui tema kukutatud eellane? 

Sama lugu on Afganistaniga. President Karzai vend oli riigi suurim narkoparun või lausa -hertsog. See ei sega jänkide ees head nägu tegemast, aga seljataga valmistumast ajaks, kui ameeriklased lahkuvad ja «päris elu» uuesti tagasi tuleb. Eelmiste presidentide ajal paistis see hetk viibivat. Nemad kallasid meeleldi raha Afganistani sõjamasina põhjatusse musta auku. Siis tuli Biden ja tõmbas mõttetutele kulutustele joone alla. Ameeriklased ütlevad selle kohta «to cut the losses». Nüüd on aeg asjast üle saada ja mõelda, kas valmistuda järgmiseks kaksiktorni ründamiseks või alustada kaugemalt, läbikukkumise päris põhjuste juurest, ja juba varem.