Mida kauem inimene elab, mida rohkem raamatuid ta loeb, seda harvemini satub ta teosele, miile üle pikemalt mõtlema jääb. Andrus Kiviräha romaan «Mees, kes teadis ussisõnu» oli üle pika aja just selline raamat. See pani mõtlema, kuidas võib üks hullumeelselt naljakas raamat olla korraga nii kurb.
Metsas elab rahvas, ja hästi elab. Nad tunnevad ussisõnu. Kui kõht läheb tühjaks, lausuvad nad sõnad, mis kutsuvad veristamiseks kohale põdra või metskitse. Kui on vaja sõpra, kellega juttu puhuda, kutsuvad nad nendesamade sõnade abil kohale ussi ja sisistavad temaga juttu. Ussid ongi inimeste ainsad täisväärtuslikud kaaslased seal metsas. Kõik ülejäänud on ühel või teisel viisil alamad. Hunte peetakse maitsva piima pärast. Ussisõnad pakuvad kaitset ka vaenlaste eest. Kui maad ründab raudmeeste võitmatu vägi, peavad kümme tuhat meest üheskoos ussisõnu lausuma. Siis ärkab oma igavesest unest Põhja Konn, suur tiivuline sisalik, tõuseb taeva alla lendu ja ründab sealt vaenlasi, kellel jätkus häbematust rünnata rahvast, kes teab ussisõnu. Inimmeeste ainus tõeline mure on suured ja karvased karud. Need on maiad inimnaiste järele, kes neid suuruse ja kohmakuse pärast vastupandamatuks peavad. Ja naine, kes on karu soojas ja karvases kaisus käinud, ei unusta seda kunagi.
Nüüd on see minevik. Metsarahvast on haaranud kummaline hullus. Neile ei piisa enam sellest, et, kui kõht tühi, lausuda mõni karmim ussisõna, et kits või põder metast kohale tuleks ja oma kaela ette käänaks, et inimene teda endale muretult toiduks veristada võiks. Nüüd tahavad inimesed elada nagu «kõik inimesed». Nüüd tahavad ka nemad leiba süüa. Leiba, mille saamiseks peab palehigis maad harima, kündma ja külvama ja vilja lõikama ja peksma ja jahvatama ja küpsetama. Ja kogu selle suure vaeva tulemus näeb välja nagu kuivanud põdrasita kamakas ja maitseb nagu turvas. Aga see-eest, milliste vaimustavate tööriistadega seda tehakse! Kui ilusad on adrad ja sirbid, kui kaunid ja käepärased on rehad ja käsikivid! Kõiki neid uusi ja ilusaid asju tahab metsarahvas ka endale, sest muidu pole ta nagu «kõik inimesed». «Kõik inimesed» ei saa ometi eksida. Neid on selleks liiga palju. Ja mis mõtet on vastu hakata, kui võib alla anda? Eriti kui allaand võimaldab saada samasuguseks nagu teised? Ainult üksikud on veel metsa jäänud. Viimaks taipavad needki, et nad peavad küll pururumalad olema, kui eelistavad vanade aegade muretut elu uue aja vaevale ja lõputule tööle, ja lähevad viimaks üksteise järel ära külla.
Küla on uue elu sümbol, küla oma töö ja palehigiga, millega nuhtles inimest nende esiisa sõnakuulmatuse pärast üks uus jumal, kelle pealepandud karistust nüüd endine metsarahvas rõõmuga kanda võtab, et olla nagu «kõik inimesed». Seda kõike kirjeldab Kivirähk nukra irooniaga, mis meenutab Mihkel Mutti, aga ei meenuta ka. Sest Mutis oli salajast imetlust selle vastu, mille üle ta ironiseeris, aga ta ei tundnud kellelegi kaasa. Kivirähas seda ei ole seda imetlust, ja tema tunneb kaasa. Kivirähas on traagilist ülevust, Vana-Kreeka tragöödiate fatalismi. Lõpp läheneb, ja kangelane sammub talle vastu. Vahel püsti-, vahel noruspäi. Kuid ta jääb endaks. Kõik jäävad endaks. Isegi need, kes muutuvad ja murduvad, jäävad endaks. Nad pididki murduma, sest nende kehad olid kõlud ja nende pead olid kõlupead. Kust tuul, sealt meel; kust vesi, sealt vaated. Ainult Leemet ei unusta ussisõnu ega lahku kangekaelselt metsast.
Mõtlen, kui palju on Kivirähas eneses Leemetit – meest, kes teadis ussisõnu. Äkki päris palju? Äkki teab ta neid isegi? Võib-olla mõnelt sõbralikult rästikult ta seda lugu kuuliski? Kõndis perega Kadrioru pargis ja näiliselt vilistas viisikest. Või mis vilistas – susistas nagu poisike, kes pole veel õieti vilistama õppinud, susistab ja itsitab naerda, nagu oleks see hästi naljakas. Naine kõnnib kõrval ja pööritab silmi. Temal on piinlik. Tema ei saa aru, miks Kivirähk seda teeb, kui see teda ennastki naerma ajab.
Hea küll, mõtleb naine. Saan aru. Paneb vist peas oma uut raamatut kokku.
Aga seitse sammu tagapool kirjanikupaari kõndis endine valvas külaelanik ja patsutas pihku malakat. Ta pidas silma peal rasvasel rästikul, kes külaelaniku poolt hellalt armastatud kirjaniku kõrval roomas. Ning ainult teadmine, et maailm on jällegi muutunud, õiged inimesed külast linna kolinud, ja linnarahvas ei pea enam ussi tapmist linnapargis heateoks, vaid väärteoks, hoidis teda tagasi oma malakaga ussi selgroogu murdmast.
Ning tore on, et ta seda ei teinud. Sest nüüd on ka külaelanikul raamat mehest, kes teadis ussisõnu. Raamat, mis on hullumeelselt naljakas ja korraga nii kurb.
