Gallia ja Britannia tee

Kes kümme aastat tagasi täiskasvanu oli, see mäletab kindlasti, kuidas selle kriisi tulles, milles tollane peaminister elada tahtiski, seoti järsku rahva keskmisest palgast lahti riigikogu ja valitsuse palk. Kuni rahva palk oli jõudsasti kasvanud, oli seda kasvu toodud õigustuseks ka riigikogu ja valitsuse palga tõusule. Aga niipea kui rahva palk ähvardas seisma või koguni langema hakata, kadus järsku ka põhiseaduslik alus riigikogu ja valitsuse palga sidumiseks rahva keskmise palgaga, ja seesugune põhjendamatu ühendus kaotati nii kiiresti, nagu seadus seda lubas.
Varjamatu ahnus on alati naeruväärne ja rumal. Lugu oli seda kurvem, et parlament ja valitsus jätsid kasutamata lihtsa võimaluse olla solidaarne rahvaga, ja seda mitte ainult headel aegadel hüvesid jagades, vaid ka raskel ajal koos rahvaga raskusi taludes. Rahvas ei saa endale ise palganumbrit kirjutada. Riigikogu aga saab.

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et vanasti elas kaks keldi rahvast, üks Gallias, teine Briti saartel. Gallia vallutamiseks pidas Caesar pikka ja verist sõda, aga britid võitis ta oma poolele õhtul lõkke ääres juttu puhudes. Rääkides Rooma riigi vägevusest ja elukorralduse tarkusest. («Teil pole linnas musta vett kuhugile panna? Selleks on torud, mis maa sisse pannakse. Inimesed kakavad, kuhu juhtub, ja vahel otse tänavale, nii et pimedas võid sisse astuda? No selleks ehitatakse linna käimlad, kus vesi kaka minema viib! Välismaa vein on kallis? Aga me õpetame teid viinamarju kasvatama ja veini kääritama! See läheb muidugi natukene maksma, aga päris tasuta ei saa loll templiski kere peale.») Pärast seda ei öelnud ta, et vaata mind, kui kõva mees ma olen, vaid: «Kartke kavalaid britte!» Tark mees teadis, kui erilised on barbarid, keda võis võita kõigest targa sõnaga.

See brittide tarkus või kavalus lõi välja hiljemgi. Kui 17. sajandil Prantsuse ühiskonna vastuolud taevani karjusid, nii et ehmatasid ära ära riigis ringi sõitnud inglise härrasmehed, siis Prantsuse aristokraatia purjetas oma kurdis ja pimedas arrogantsis revolutsioonilise kaotusesadamasse. Inglismaal jätkust mõttenõtkust revolutsioneerumise asemel evolutsioneeruda ja riigist tõusis maailmariik, kuna Prantsusmaal kulus veel sada aastat ja mitu revolutsiooni, enne kui see riigi toimima sai ning tasakesi Inglismaa kannul maailmariigiks tõusti. Ometi olid mõlemad rahvad saanud loteriivõidu Rooma impeeriumi kuulumise kaudu, mille puudumine Saksamaale sajandeid ja kaks kaotatud sõda maksma läksid.

Meie pole ilmselt nii targad kui inglased. Me pole ka nii tulised nagu prantslased. 1905. aasta vägivald oli pigem reegel kui erand, ja «välismaa mood», tol korral Venemaalt sisse toodud, aga mitte nagu praegune võitlus sotsiaalse õigusluse eest, mis tuli lääne poolt. Eks siis meie «ülakihid» üritavad «alakihtide» temperamenditust ära kasutada.