Minu väikesel sõbral Valteril (ta on mulle vaevalt õlani) on suur mure. «Rahva
seaduskuulekus on nullilähedane!» ohkas ta kohvikus kohvi sisse valget surma kallates.
Teesklesin huvi.
«Nagu sa tead, olen ma ehitusspetsialist ühes omavalitsuses. Uue ehitusseaduse
vastuvõtmisest on möödas üle aasta, aga mitte keegi pole käinud meie ehitusosakonnas kinnitamas oma kodu
tapetseerimise projekti! Suudad sa seda uskuda?»
Ei suutnud.
«Tõsiselt?»
Valter noogutas. «Aga kuula edasi. Kõik mu teised sõbrad peale sinu on samuti ehitusspetsialistid, ja nad räägivad sama! Terve aasta pole keegi käinud nende juures, et taotleda tapetseerimiseks ehitusluba!»
Ärritusest segas ta suhkrut lusikaga nii ägedasti, et tass ähvardas puruneda.
Mitte selle üle polnud mina üllatunud. Seepärast küsisin ettevaatlikult: «On säärane luba tõesti tarvilik?»
Valter vaatas mind
nagu kohtlast. «Muidugi on! Tapetseerimine on ehitusalane
tegevus! See on seaduses kirjas! Aga igasugune ehitusalane tegevus nõuab ehitusluba! Ja
ehitusloa saamine nõuab projekti! Ja projekt nõuab kinnitamist! Ja
kinnitamisele peaks järgnema teostus ja teostusele omanikujärelevalve! Ilma
selleta on korralagedus!»
Ma ei kahelnud oma sõbra asjatundlikkuses. Sellegipoolest tundus nii pikk tegevuste jada kuidagi mõistusevastaselt mahukas säärase tähtsusetu tegevuse
pärast, nagu seda oma isikliku toa tapetseerimine oma isiklikus korteris.
Aga et olin korra
juba oma asjatundmatust näidanud, siis küsisin ettevaatuse mõttes üle: «Et inimene peab oma
isikliku toa uue tapeediga katmiseks tegema projekti?»
«Absoluutselt! Aga nad ei küsi! Terve aasta on möödas, aga mina pole väljastanud mitte ühtegi ehitusluba
korteri tapetseerimiseks! Nüüd on kaks võimalust: kas inimesed enam ei
tapsetseerigi, või rikuvad nad massiliselt seadust!»
Vaikisin häbelikult.
Ja oli ka põhjust. Olin alles hiljuti ka ise oma korteris ühe toa üle värvinud,
ja täitsa ilma projektita. Ehitusjärelevalvest rääkimata. Õigemini värvis minu
naine. Ta on pintsliga minust nii palju osavam, et teeb parem kohe ise, kui et pärast
omanikujärelevalve korras minu soperdamise üle teeb.
Ja nüüd olime
mõlemad seadust rikkunud. Puhtalt teadmatusest. Aga juba vanad roomlased
ütlesid, et teadmatus ei vabanda seaduse mittetäitmist. Seepärast hoidsin suu
lukus. Ma ju ei teadnud, milline karistus peaks järgnema ebaseaduslikule
ehitustegevusele. Ilmselt selle tagajärgede likvideerimine. Peaksime uue värvi
maha kraapima, prügimäele viidud ehitusprahi hulgast vanad värvitükid üles
otsima ja seina tagasi kleepima. Lisaks kindlasti trahv. Niisugusel puhul
tehakse kindlasti trahvi.
Seepärast hoidsin
keele hoolega hammaste taga.
Valter sai minu
vaikimisest omamoodi aru. «Eks ole? Võtab täitsa tummaks?»
Noogutasin asjatundlikult.
Mis mul üle jäi?
Samas ei andnud mu
teadmatus mulle siiski rahu. «Seda et... kuidas üks tapetseerimise projekt
välja näeb? Kas see tuleb tellida sisearhitekti käest?»
«Arhitekt on hea
mõte,» leidis Valter. «Aga kõlbab ka tapeedi kasutusjuhend.»
«Kasutusjuhend?
Projektiks?»
Valter noogutas
hajameelselt. «No jaa noh. Asi polegi projektis. See polegi tähtis.»
«Mis siis tähtis on?»
«Menetlus. Et oleks, mida menetleda.»
«Ja kui ei tooda teile midagi – menetleda?»
«Siis rikutakse
seadust. Aga seda on nii pagana raske kontrollida! Võrdlusmaterjali ei ole! Alusdokumenti
ei ole, kus oleks kirjas, milline tapeet oli seinas vanasti!»
Mõistsin, et mind ei
ähvarda miski. Sõber Valter ei saa mind vahele võtta. Pealegi oli ta mul pärast remonti külas käinud ega
olnud isegi märganud, et tuba oli teist värvi.
Kergendusest muutusin ülemeelikuks. «Aga tehke siis midagi!» ütlesin.
Kergendusest muutusin ülemeelikuks. «Aga tehke siis midagi!» ütlesin.
«Mida me teha saame?» küsis sõber
mõrult.
«Kehtestage vajalik kord,»
tögasin sõpra. «Seda te ju oskate. Nõudke korterite ja majade tubahaaval dokumenteerimist.»
«Tubahaaval?»
«Täpselt nii. Ja mitte igasuguse kaameraga, vaid taadeldud kaameraga, millel on taatluskoja tempel peal.»
«Tempel kõlab hästi...»
«Ja riigilõiv, see määrake ka. Näiteks
sada eurot.»
«Sada selle tegevuse eest on palju. Parem viiskümmend...»
«Kehtestage korteritele ja majadele tehnoülevaatus nagu
autodele. Uuele majale või korterile kord kolme aasta tagant, edasi kümne aasta vanuseni iga
kahe aasta tagant, siis iga aasta. Ülevaatuse ajal kontrollitakse tubade
vastavust eelmise ülepildistamisega. Kui leitakse erinevus, on seaduserikkuja
käes.»
Valteri ilme
selgines. Ta vaatas mulle otsa juba rõõmsal pilgul. Ta sirutas parema käe üle laua ja pigistas minu vasakut õlga. «Tead,» ütles ta. «Sellel mõttel on võib-olla isegi jumet! Ma vist tean
inimest, kellega kõnelda. Tema teab kedagi ministeeriumis, kes teab kedagi, kes... Jah! Võib-olla läheb isegi läbi! Oled tõeline sõber!»
Ta tõusis ja lahkus
kärmelt.
Ja mul ei tulnud
isegi mitte meelde talle meenutada, et ta oma kohvi eest ise tasuks...
Sest mulle oli
tulnud mõte, et äkki oli uus ehitusseadus tekkinud täpselt sama moodi. See ju
kirjutati kokku pärast ehitusbuumi lõppu. Keegi kuulas kohvikus
ehitusspetsialistist sõbra kurtmist, et uusi ehituslube ei taheta teha. Ja miks
peaks nad seda tahtma teha, kui ei ehitata, sest rahval pole praegu raha. Ma
peaaegu kuulsin, kuidas ta naljaviluks pakkus: «Aga teie laiendage
ehitustegevuse mõistet.»
«Kuidas?» küsis
sõber.
«Noh... kuulutage ehitustegevuseks
midagi niisugust, mida tehakse ka kõige halvemal ajal. Näiteks toa tapetseerimine...
Või akende värvimine. Siis pole inimestel pääsu. Siis on teil ka kõige halvemal
ajal, mida menetleda.»
Vaimusilmas nägin, kuidas ehitusspetsialisti silmad särama lõid. «Hea mõte! Nii teemegi! Kui sa endale uut maja ei
ehita, siis vähemasti tuba tapetseerid ikkagi! Või värvid lage! Just!»
See oli halb nali. Väga halb nali riigis, kus on sada
kuusteist huumorimeeleta inimest.
Et miks just sada kuusteist?
Viisteist valitsuse liiget, kes esitasid, ja sada üks riigikogu liiget, kes
võtsid vastu seaduse säärases sõnastuses, kuhu massiline rikkumine oli algusest peale sisse kirjutatud.
Ja nii võis ka
minu nali seaduseks saada.
