Kristjan Kannike juhtis mu tähelepanu huvitavale artiklile.

See oli saidil arxiv.org avaldatud ülevaade Edgar Allan Poe proosapoeemist «Eureca». Autorid Paolo Moralo ja Alberto Cappi vastavalt Trieste ja Bologna astronoomiaobservatooriumist.

Deep into the darkness peering, long I stood
there, wondering, fearing,
Doubting, dreaming dreams no mortal ever
dared to dream before.

Poe ei võta omaks eeldust, et Universum on muutumatu, ning esitab oma nägemuse maailmast. See on hämmastav ja prohvetlik; on filosoofia selle sõna algses ja mitte 20. sajandi äramoonutatud nabavatamise stiilis; on filosoofia, mis käib maailma seletades religiooni järel ja teaduse ees; üritab mõista mõistmatut ja seletada seletamatut, aga erinevalt religioonist teeb seda dogmavabalt.

Teadus aga on pugenud ennast teadaoleva baasilt sammsammulise edasimineku ja tõestamise hullusärki. Aga nagu iga hullusärk, on see hullul seljas hea pärast – ei lase tal ennast ja teisi vigastada, kui ta päris pööraseks läheb. Sest Poe moodi oma sisetundele toetudes filosofeerides on inimesel võrdne võimalus saada nii prohvetiks kui ka valeprohvetiks.

Ja sellepärast ongi teaduses olnud igal ajastul nn lubamatuid küsimusi. Need on küsimused, millele pole küsimise aegses paradigmas teaduslikku vastust. Teadlane võib selle üksnes välja tuua nagu paradoksi, aga mitte seda seletada. Teadlane võib küsida «kuidas», aga mitte «miks», sest «miks» pole teadus, vaid teoloogia. Nagu Newtoni ajal polnud küsimus, vaid paradoks, kuidas Universum koos seisab, kui suure inglase avastatud gravitatsioon peaks kogu Universumi ühte punkti kokku tooma, või nagu 19. sajandil polnud vastust küsimusele, miks taevas pole üleni valge, kui maailm on lõpmatu ja muutumatu.