Mäletan 1980. aastate lõppu. Uudsed personaalarvutid olid saanud juba nii võimekaks, et suutsid teha ka muud peale omanike lõbustamise. Nende väikesed värvilised või monokroomsed ekraanid ilmusid ülikoolidesse ja laboratooriumidesse ning võimaldasid muuhulgas interpreteerida inimkehast röntgenikiirtega tehtud pilte täiesti uudsel moel – teha kehast ristlõikeid.
Otse loomulikult hakkasid teadlased uue tööriista – kompuutertomograafi abil skaneerima ka inimkeha suurimat mõistatust – aju. Ja kuigi esimesed tomograafid olid väikese lahutusvõimega ja tegid detailivaeseid pilte, avasid need uurijaile ukse täiesti uude maailma. Selgusid hämmastavad tõigad, et mehe ja naise aju ristlõige on erinev, nagu ka skisofreeniku ja terve inimese aju ristlõige. Suurima üllatuse valmistas teadlastele siiski homoseksuaali aju – Ameerika teadlane Simon LeVey avastas, et homoseksuaali aju ristlõige näis kuuluvat vastassugupoolele. Meeshomoseksuaali peas paistis olevat naise aju ja naishomoseksuaali peas mehe aju.
Minu meelest oli see väga intrigeeriv, ning samas ka loogiline. Sellel pidi olema mingi teaduslik põhjus, et osa inimesi eelistas luua omasoolistega suhteid, mis tunduvad ülejäänuile täitsa loomuvastased. LeVey avastus paistis selge vihjena, kust seletust otsida. Kui mehe peas oleks naise aju, siis näeks ta maailma naise silmadega ja käituks nagu naine mehe kehas. Mis oleks loomulikum naisele, kui otsida lähisuhteid mehega? Samal põhjusel näeks naishomoseksuaal maailma mehe silmadega ja käitub nagu mees naise kehas. Hoolimata oma bioloogiast otsib tema mehemõistus suhteid naistega. Arvasin, et need avastused on teinud homoseksualismi demoniseerimisele lõpu, nii nagu mõnikümmend aastat tagasi oli lõpetatud vasakukäeliste demoniseerimine.
Ilmselt olete juba mõistnud, et ma poleks saanud rohkem eksida. Uudis LeVey avastusest ei jõudnud isegi mainstream-meediasse. Ei jõudnud sinna ka 2004. aastal uudis, et Rootsi teadlased Ivanka Savic, Hans Berglund ja Per Lindström olid inimaju reageerimist feromoonidele uurides leidnud, et mehe aju ja naise aju reageerivad erinevatele feromoonidele, ning jällegi reageeris homoseksuaali aju feromoonidele nii nagu vastassugupool, ega jõudnud 2008. aastal uudis sellest, et LeVei oli oma katset korranud tänapäevaste ja palju täpsemate tomograafidega ning saanud sama tulemuse, nagu ka uudis, et mingit erilist «geigeeni» ilmselt ei ole ja mõne loote arengus kopeeritakse lihtsalt teatud geenijärgnevus, mis peaks tulema samasooliselt vanemalt, hoopiski tema vastassoost vanemalt.
Tõenäoliselt olete minust targemad ja oleksite minu asemel kohe taibanud, et see pidigi nõnda minema. Uudis on kaup nagu iga teine, ja müügiks tehakse uudist, mida ostjad lugeda soovivad. See peab kas toitma nende hirme, või siis kinnitama nende uskumusi. Inimesed on harjunud pidama homoseksualismi keelatud naudinguks – või siis vabaduse avalduseks. Kellele meeldib lugeda, et sellel pole pahelisusega mingit pistmist, vaid et tegemist on looduse vingerpussiga ühe väikese osa inimeste arvel? Või et homoseksuaalid pole oma valikutes vabamad kui heteroseksuaalid? Või et homoseksuaale on alati olnud ühepalju, 3% meestest ja 1,5% naistest. (Naistel on tavaliselt kõiki hälbeid kaks korda vähem kui meestel.) Paljud maailma juhtivad hädapasunad, kes on homoseksualismi ohust pasundades hääle kähedaks karjunud, leiaksid end järsku väga ebameeldivast olukorrast. Nad ei taha, et homoseksuaalsuse taunimine muutuks sama rumalaks nagu näiteks näiteks kassinurrumise vastasus. («Miks kassid ei räägi? Miks eelistavad nad selle asemel nurruda? Mis salateateid nad sellega edasi annavad ja kellele? Osta minu raamat, ja loe hämmastavaid fakte kasside seotusest vabamüürlastega!») Nad ei taha kuulda, et kasside aju ja lõualuu ehitus ei võimaldagi neil rääkida. Ning hädapasunad ei taha midagi kuulda geneetikast. Nemad tahavad, et see oleks pahe, või siis inimese vaba valik.
Aga ei ole vaba valik. Ameerika teadlane David Wagner, kes homoseksuaalsust uurib, on ka ise gei ja möönab: «Kas ma usun, et sündisin geina? Jah, usun küll. Kas ma arvan, et seda põhjustasid mõned epimärgid minu ajus? Jah, arvan küll.» Ning lisab: «Ma mõtlen ka, et mis tähtsust sel on? Kui see oleks vaba valik – ja mina kui geist meditsiiniteadlane ütlen, et see pole vaba valik –, aga kui oleks, ja me elame vabal maal, siis ju vahet pole.»
Sellegipoolest eelistavad ka paljud geid (kes pole meditsiiniteadlased) kuulutada oma orientatsiooni nagu vaba valikut ja julget sammu, milleks enamikul inimestest puudub julgus. Geiaktivistid kuulutavad: «Homoseksualismi võib valida igaüks, kes soovib!» Või: «Kes soovib originaalne olla!» Või: «Uute uurimuste järgi on ligi kolmandik inimesi homod, ja see arv kasvab!» Need on uudised, mida kõik maailma õhtulehed haaravad õhust ja oma lugejate hirmusõltuvuse rahuldamiseks suurtes tiraažides ära trükivad artiklite kõrval sellest, kuidas valitsused inimesi mürgitavad, küll joogivette fluori lisades, küll haiguste vastu vaktsineerides. Ja lugejaile ei tule pähegi küsida, et kui valitsused rahvast juba mürgitavad, miks nad siis kohe mürki joogivette ei pane, mis oleks märksa kiirem ja tublisti tõhusam. Selle asemel ahmitakse uusi ja uusi lugusid patu magusast mülkast, kuhu langeb ühiskond, kes ei tee homoseksualistidele lõppu, vaid laseb homoseksualistidel sammuda suures inimsusevastases salarindes, ühte sammu pankurite, vabamüürlaste, illuminaatide, reptiloidide, Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu, Jehoova valitud rahva, Jehoova enese ja ülejäänud kurjuse jõududega. Nemad, inimsusevastased, on targad, kes teevad sugu, ilma et neid saaks palju (mehe tagumik on küll hästi väetatud, aga mitte eriti viljakas pind), ning samas ärgitavad nad rumalaid sugu tegema viisil, et neid saaks palju ja ka tulevikus oleks tarkadel inimkonna vaenlastel, keda ekspluateerida. Säärased kihutuskõned tekitavad tavalistes inimestes soovi, et «keegi teeks sellele jamale lõpu», keelaks «homopropaganda», kasvataks homod ümber, või veelgi parem, kõrvaldaks kõik «homogeenid» käibelt ühes oma kandjatega, ilma et and märkaksid oma nõudes ühte huvitavat vastuolu. Kõikjal peavad homovihkajad homoseksualismi inimese moraalituse väljenduseks, aga kui jutt «kõrvaldamisele» läheb, siis on järsku homodel oma geenid olemas.
Muide, homovastased võiksid tulla lihtsale järeldusele, et isegi kui leiduks mingi kindel «homogeen», mida kõrvaldada, siis polegi «moraalsel üldsusel» tarvidust sellega vaeva näha – homod ise kõrvaldavad seda pidevalt käibelt, sest ei saa lapsi. Ja kuigi seda «geeni» pidevalt kõrvaldatakse, juhtub umbes 3% poeglaste ja 1,5% tütarlaste eostamise järel, et nende seksuaalset orientatsiooni määrav geenivalik võetakse vastassoost vanemalt.
Muide, mul on teooria, mille kohaselt homoseksualismi on läbi ajaloo suutnud «keelatud naudinguks» pidada ainult homoseksuaalid, kes on näinud kurja vaeva, et hoida end «normaalsuse» piires, mis on neile sama raske, nagu oleks heterole homoelu. Kes pole ise homo, ei suuda homoseksualismi naudinguks pidada.
Mul on veel teinegi teooria, ja see selgitab homoviha tausta. See teooria põhineb teadlaste avastusel, et viha on tegelikult hirm. Viha on meie vastus hirmule, emotsioon, mis käivitab hirmutavas olukorras enesekaitse. Ning vastuse küsimusele, mida kardavad homovihkajad, annavad nende lapsevanemate sõnad, kes on oma lapse homoseksuaalsusega leppinud.
Nad ütlevad, et kõigest saavad nad üle, aga mitte sellest, et nad ei saa kunagi lapselapsi.
Sellepärast ma arvangi, et homoviha on täiesti loomulik tunne. Selle bioloogiline alus on elutahe, kaasasündinud tung püsima jääda vähemasti oma lastes ja nende lastes, kui peame siit ilmast lahkuma. Ning homoaktivistide ja moraaliapostlite kinnitused, et inimese seksuaalne orientatsioon on tema vaba valik, tekitavad meis kirjeldamatut õudu, et mõni libekeel võib homoks ära rääkida ka meie lapsed ning katkestada sellega meie vereliini. See oht genereerib hirmu käitumuslikku väljendust – viha. Kas patune või mitte, see polegi enam tähtis, sest kui kõneleb elutung, siis vaikib mõistus ja sulguvad kõrvad argumentidele.
Aga geist meditsiiniteadlane ütleb: «...see pole vaba valik. Kas ma usun, et sündisin geina? Jah, usun küll.»
Veel fakte, mis kinnitavad, et see pole vaba valik.
Kui homoseksualism poleks kaasasündinud, ei reageeriks naised ja meeshomod ühtedele feromoonidele (ja muuhulgas suguferomoonidele) ning mehed ja naishomod teistele.
Kui homoseksualism poleks kaasa sündinud, siis ei saaks naistel ja meeshomodel olla nimetis- ja nimeta sõrm ühepikkused ning meestel ja naishomodel olla nimetissõrm lühem kui nimeta sõrm.
Kui homoseksualism poleks kaasa sündinud, siis ei saaks meeshomode seas esineda skisofreenikuid kaks korda sagedamini kui heteromeeste hulgas.
Aga kui homod ei vali oma orientatsiooni ise, vaid see valik tehakse mitu kuud enne nende sündi, kui uue inimese DNA ta isa ja ema pärilikkusmaterjalist pisut isemoodi kokku pannakse, siis ei ohusta ühiskonda kuidagi, kui ka homodel lastakse oma elu ära elada säärastena, nagu nad on siia ilma sündinud. See on ka nende ainus ja kordumatu elu, ja nad saavad seda täisväärtuslikult elada vaid säärastena, nagu nad siia ilma sündisid.
Kas ei võis säärane teadmine aidata meil vaigistada meie hirmu ja selle sünnitatud viha ning aidata meid jõudma pigem mõistmise ja kaastundeni? Eks ole, säärane «kirjutusviga» oleks võinud emaüsas juhtuda ka meiega, ja siis oleksime, nii uskumatu kui see mõnele praegu ei tundu, ka meie homod, ja meie elukvaliteet (või halvemal juhul elu) oleks sellesama heteroseksuaalse enamiku meelevallas, kuhu me praegu kuulume.
